RAHA LUGU: Tartu katoliku piiskop võitles müntidega reformatsiooni vastu!
Kui Tartu, Tallinna ja Riia piiskop Johann V Blankenfeld 1527. aastal kodunt kaugel Hispaanias suri, valis Tartu toomkapiitel tema järglaseks oma kaaslinlase ning nimekaimu Johann VI Bey. Ehkki linnakodaniku poeg, kaitses uus piiskop innukalt vana katoliku usku ja võitles koos teiste maaisandatega pealetungiva reformatsiooni vastu.
See suhtumine paistab välja ka tema suurema mündisordi veeringu kujundusest (lisaks lasi Johann VI Bey vermida väikemaid rahasid – killingeid ja penne). Mündi esiküljel nõjatub piiskopi neljaväljalisele vapikilbile veel vana katolikuaegne Tartu kaitsepühak Peetrus, taevaväravate võti peos. Rahatüki tagaküljel näeme ristatud võtme ja mõõgaga vappi, mida võisid kasutada nii piiskop kui ka linn. Samuti ei luba vapikilpi ümbritsev kiri: MONETA∙ NOVA∙ AR[GENTEA]∙ TA[RBATENSIS] otsustada, kumba neist on siin mõeldud.
Teatavat tuge küsimuse lahendamiseks pakub tõik, et korralduse osundatud pealiskirja vermimiseks müntidele andis juba Tartu eelmine piiskop Johann V Blankenfeld. Kinnitades 1524. aastal piiskopkonna ja linna privileegid, sätestas ta sõnaselgelt: „Meie (st piiskopi) müntide pealiskirjadega tuleb meie tavapäraste müntide puhul talitada nõnda, et ühele küljele lüüakse niisugune kiri: Moneta nova argentea Tarbatensis.“ Et too piiskop oli oma ülimuslikkust puudutavates küsimustes (mille hulka mündiõigus kindlasti kuulus) võimukas ja linnal kaasa rääkida ei lubanud, siis võiks ka tekst tema ametijärglase veeringul esindada pigem piiskoppi kui linna. Esimest korda mainitakse linna osalust Tartu müntidel (MONETA+ NOVA+ CIVI[TATIS]+ TA[RBATENSIS]) vaid mõni aasta hiljem – sellesama Johann VI Bey 1543. aasta killingitel.
Forte koostöörubriik Eesti Ajaloomuusemiga toob Maarjamäe muuseumikompleksi avamiseni vabariigi sajandal sünnipäeval teieni põnevad lood ning unikaalsed leiud kogude varasalvest! Kõik lood leiad SIIT!
