Paraad kui poliitika. Võiduparaad toimub enamasti vaid korra, niisama jõunäitamine aga mitte
Näiteks Venemaal viidi suures isamaasõjas saavutatud võidu 75. aastapäeva võiduparaad tavapärase 9. mai asemel läbi hoopis 24. juunil 2020. Miks just sel kuupäeval, küsib ajakiri Sõdur 6/2020.
Kindlasti mitte juhuslikult. Täpselt 75 aastat varem, 24. juunil 1945 toimus Moskva Punasel väljakul samuti kuulus võiduparaad, mille käigus heideti mausoleumi tribüünil seisnud, Nõukogudemaad sõjas juhtinud Stalini ette põrmu purustatud Saksa sõjaväeosade lipud.
Võib öelda, et enamik sõdu on lõppenud võiduparaadiga. Reeglina on see jäänud ühekordseks ettevõtmiseks, sest sõda on kole, ka võitjat kurnav ettevõtmine ja ei peeta sündsaks tähistada aastakümneid võitu mõne teise riigi üle.
Küll aga peetakse normaalseks riikide relvajõudude hetkevõimsuse iga-aastast näitamist riigi sünnipäeval ja näiteks NSV Liidus toimusid sõjaväeparaadid 7. novembril aastail 1918–1991.
20 aastat pärast Teise maailmasõja lõppu otsustas Kremlis äsja võimu haaranud NLKP uus juhtkond (Leonid Brežnev jt) hakata selle kõrval korraldama ka võiduparaadi. Selles nähti vahendit ideoloogilise kontrolli tõhustamiseks masside üle ja militaarset kasvatust jätkuvalt sõjahaavu ravivas ja end muust maailmast isoleerinud ühiskonnas.
Lisaparaadi ellukutsumine tähendas iga viie aasta järel toimuvaid suurüritusi, kus näidati Nõukogude Liitu ka kui sotsialismileeri juhti. Viimase kadudes asendati see jutuga Venemaa (omaette tsivilisatsiooniks kuulutatud) ühiskonna erilisusest ja kohast maailma poliitikas.
Seda narratiivi on juba 20 aastat edasi arendanud Putini režiim, kes, nagu ülal öeldud, oskas olude sunnil ühitada mineviku meenutamise oma uute relvade tänase täristamisega.
Paraad kui poliitika
Ent tagasi aastasse 1945, mil Berliini vallutamine tähendas Kremlile pausi suures sõjas, sest veel aprillis 1941 oli sõlmitud viieaastane neutraliteedileping Jaapaniga, kellega ülejäänud liitlased sõda jätkasid.
Stalin kasutas endale soodsat seisu võiduparaadi korraldamiseks Moskvas, mis toimus ilma liitlasteta ja enne, kui Punaarmee n-ö lubas USA ja Inglise, hiljem ka Prantsuse vägedel siseneda Berliini. Seda vastavalt Jalta (veebruar 1945) kokkulepetele.
Välismaalastest võtsid 24. juunil 1945 võiduparaadist osa Moskva alluvuses sõdinud Poola 1. armee esindus ja Bulgaaria ratsaväekindral Vladimir Stoychev, kes 1944. aastal, kui Bulgaaria vahetas sõjas poolt (Hitleri liitlasest sai Stalini liitlane), oli armeejuht.
„Kõigi loorberite haaramine“ Stalini poolt ärritas ja alandas eriti temaga kaua kokku mänginud Suurbritannia peaministrit Winston Churchilli ja kuigi Briti väed pääsesid Berliini alles 4. juulil, toimus 21. juulil 1945 seal Suurbritannia vägede võiduparaad. Seejuures täpselt samal kohal, kus Hitler oli 27. juulil 1940 korraldanud võiduparaadi pärast Poola ja Prantsusmaa alistamist. Nii et võrdlemist ja tagasitegemist kui palju.
Peamine oli siiski see, et 5. juulil toimusid Suurbritannias üldvalimised ja oli selge, et oma teatega – saime Berliini sisse ning korraldame seal ja seal võiduparaadi – lootis Churchill saada võiduks vajalikke hääli.
Briti koalitsioonivalitsus oli 18. mail laiali läinud, kuid opositsioonijuht Clement Attlee (asepeaminister 1940–1945) oli „vaatlejana“ kohal Potsdami konverentsil (17. juuli – 2. august 1945), tulenevalt Jaltas kokkulepitust.
Hääletustulemuste selgumise ajaks lendasid Churchill ja Attlee tagasi Londonisse, kus 26. juulil ilmnes konservatiivide ränk lüüasaamine ja Berliini tuli tagasi üksnes uus peaminister Attlee. Ehk siis – inglased korraldasid küll Berliinis võiduparaadi, ent, nagu ilmnes, poliitilisele kaotajale.
Berliinis ja Chongqingis
Juunis Moskvas toimunud paraadi aegu pakkus Stalin lääneliitlastele ühise võiduparaadi korraldamist Berliinis, mis pärast Nõukogude Liidu sekkumist sõtta Jaapaniga sai teoks 7. septembril 1945 Reichstagi ja Brandenburgi väravate juures.
Ajaloos on see tuntud ka kui „unustatud paraad“, sest kuigi kohal oli Moskva paraadi juhtinud marssal Georgi Žukov ja 5000st osavõtjast 3000 olid Nõukogude sõdurid, ei rääkinud ega kirjutanud Nõukogude ajakirjandus sellest midagi.
Solvangud olid suured – USA ja Briti vägede ülemjuhatajad kindral Dwight Eisenhower ja välismarssal Bernard Montgomery teatasid viimasel hetkel, et ei tule, ja saatsid endid asendama kindralid George Pattoni ja Brian Robertsoni.
Tegelik põhjus oli mõistagi see, et eilsed liitlased olid juba täistülis, ehkki „külma sõja“ alguse vormistamiseni kulus veel aega.
Võib öelda, et tervelt neli aastat Kaug-Idas lihtsalt passinud Punaarmee riisus sealgi võiduparaadi koore. Raske öelda, kui tõsiselt ameeriklased oma võidu tähistamist kalkuleerisid, ent pärast tuumapommide heitmist kahele Jaapani linnale oli omamoodi loogiline, et Jaapani kapituleerumine võeti vastu merel – Tokio lahte sisenenud USA sõjalaeva Missouri pardal 2. septembril 1945.
Kuna see puudutas ka Jaapani maavägesid Hiinas, siis oli alistumise tunnistajaks pardale kutsutud ka Hiina Vabariigi kindral Xu Yongchang.
Samal tseremoonial kuulutati – arvestades info kohalejõudmise vajadust – järgmine päev, 3. september 1945 Teise maailmasõja lõpupäevaks.
Liitlastega koos sõdinud ning Roosevelti ja Churchilliga Kairos konverentsi pidanud kindral Chiang Kai-sheki juhitud Hiina Vabariigi valitsus oli kärme ja nende võiduparaad toimuski 3. septembril Chongqingis. See 1500 km Pekingist edelasse ja Tiibeti lähedale jääv linn oli vabariigi ajutiseks pealinnaks aastail 1937–1945.
Harbinis ja Minskis
Nõukogude armee sõdimine Jaapani Kwantungi armee vastu toimus aga Koreas ning Mongoolia ja NSV Liidu naabruses Jaapani poolt moodustatud kahe nukuriigi Mengjiangi ja Mandžukuo territooriumil.
Sestap oli loogiline, et NSV Liit organiseeris oma võidukate vägede võiduparaadi Harbinis, mis asub mainitud Mandžukuo territooriumil ja kus 19. sajandist saadik on elanud palju venelasi.
Ka meie Rahva Hääles ilmunud TASS-i reportaaž seal 16. septembril 1945 toimunud Nõukogude vägede võiduparaadist mainib, et hõigati vene-, hiina- ja koreakeelseid loosungeid ja et tribüünidel oli Punaarmee, Hiina Vabariigi, vaimulikkonna ja linna üldsus.
Läänes mainiti ka Kirde-Hiina Jaapani-vastaste ühendvägede juhtkonna ehk siis Hiina kompartei juhi Mao Zedongi juhitud vägede esindajate kohalolu. Toona baseerusid kompartei relvajõud Pekingist läänes ja nende aeg saabus nelja aasta pärast.
NSV Liidu ainsa välismaal peetud võiduparaadi toimumisaeg on huvitav, sest kuupäev hiljem ehk 17. septembril 1939 tungisid ju Nõukogude väed Poola, et koos Saksa vägedega lõpule viia Poola riigi likvideerimine.
Nagu teada, oli Stalinil haaret ja lennukas mõtlemine ning 16. septembril 1945 toimus võiduparaad ka Valgevene pealinnas Minskis, mis toona oli juba ÜRO asutajariik!
Seal peetud kõnedes kiideti kuus aastat varem toimunud valgevenelaste taasühinemist. Ukrainas samataolist üritust ei toimunud. Sealse sootuks teistsuguse olukorra rõhutamiseks olgu meenutet veel üht Valgevene eripära – Minski vabastamisel sakslastest oli suur roll kohalikel partisanidel ja 16. juulil 1944 toimus seal unikaalne „partisanide võiduparaad“.
Londonis ja New-Yorgis
Juunis 1945 Moskva paraadil alanud Stalini mäng Poolaga sai igal juhul selge jätku järgmisel aastal Londonis. Briti uuele peaministrile (1945–1951) Attleele ei andnud ilmselt rahu Churchilli lõigatud loorberid ja pärast pikki ettevalmistusi toimus Londonis võiduparaad 8. juunil 1946.
Sellel olid esindatud Briti Rahvaste Ühenduse liikmed ja Inglismaa pealiitlased sõjas … peale NSV Liidu, Jugoslaavia ja Poola.
Sealjuures oli poolakate – neist 200 000 sõdis Briti ülemjuhatuse all – mittekutsumine eriti skandaalne ja selle põhjus lihtne. Punaarmee tuntud passimine Vislal suvel 1944 tulenes ju sellest, et nii Stalin kui Churchill tahtsid taasloodavas Poolas omameelset valitsust.
1946. aastal tuli Briti leiboristist peaminister Attlee ikkagi Stalini tahtmisele vastu ja poolakad jagati kaheks, ent n-ö paraadile lubatud poolakad solidaarsusest teiste vastu sinna ei tulnud. NSV Liidu lubatud esindus jäi aga lihtsalt tulemata.
Mis aga puutub Ameerika Ühendriikidesse, siis seal peeti kaks Teise maailmasõja võiduparaadi – laevastiku oma 27. oktoobril 1945 New Yorgis ning maa- ja lennuvägede oma 12. jaanuaril 1946 samas.
Sel viimasel osales 82. õhuvägede diviis, mis oli osalenud ka 7. septembril 1945 Berliinis toimunud paraadil. Sellega oli loodud kahe võiduparaadi vahel ka teatud side.
Nüüd jääb muidugi oodata, kas Venemaa 75. aastapäeva võiduparaad saab ka järje, mis mõneti sõltub teistest – 2015. aastal täitsid päris sõdijate loobumisel tekkinud augu Hiina, India, Mongoolia ja Serbia relvaüksused.
