Tehnikaülikool purustas müüte vase liikumisest meie organismis
Ülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi metalloproteoomika uurimisgrupi teadlased tegid nimelt kindlaks, et varem oletatud vase transporter alfa-2-makroglobuiin vase ioone veres ei seo. Küll aga selgus nende teadustöös, et vase ioonid on veres seotud peamiselt ainult kahe valguga - umbes 75 % ulatuses tseruloplasmiiniga, mis seob vaseioone ülitugevasti, peaaegu pöördumatult, ning umbes 25 % ulatuses seerumi albumiiniga, mis seob vase ioone pikomolaarse afiinsusega.
Lisaks valkudele on väike osa vase ioone seotud veres ka histidiini ning teiste vabade aminohapetega.
Milleks on organimismil üldse vaske vaja? On teada, et energia tootmiseks vajab inimkeha hapnikku, kuid seda, et hapniku ohutuks tarbimiseks on kõigil organismidel vaja katalüsaatorina mikroelementi vask, on juba vähem teada tõik.
TalTechi metalloproteoomika uurimisgrupi juht, professor Peep Palumaa selgitas, et biokeemikud, teavad vase olulisusest inimveres juba ammu, kuid ka nemad ei tea näiteks seda, kuidas see element jõuab meil toidust õigetesse sihtpunktidesse, ehk erinevatesse ensüümidesse.
„See teekond pole ohutu, sest jättes vase ioonid kui tõhusad katalüsaatorid kontrolli alt välja, võivad hapnikuühendite juuresolekul käivituda ohtlikud radikaalmehhanismiga kõrvalreaktsioonid, mis omakorda viivad oksüdatiivse stressi ja sellega kaasnevate haigusteni," rääkis ta.
Hirmutavate näidetena saab tema sõnul nimetada ateroskleroosi, mitmeid vähivorme ning närvisüsteemi kahjustavaid haiguseid - Alzheimeri ja Parkinsoni tõbe. Oksüdatiivne stress võib viia ka lihtsalt organismi kiirema vananemiseni.
Üheks oluliseks keskkonnaks, milles toimub vase ioonide transport inimese organismis, ongi veri. Vere põhifunktsiooniks ongi teadupärast erinevate molekulide ja ioonide transport seedesüsteemist kudedesse. Vastupidine protsess toimub veres juhul, kui kudedesse koguneb liigne kogus aineid, mis võivad muutuda organismile toksiliseks. Vase puhul on teada mitu oletatavat transportvalgu kandidaati, mille abil võiks toimuda vase ioonide transport veres, kuid andmed nende kandjate ja vaseioonide seostumistugevuste kohta on seni olnud väga vastuolulised.
„Saadud uurimistulemustel on mitmeid rakenduslikke väljundeid. Kõigepealt aitavad need mõista normaalset vase ainevahetust organismis, millel on otsene diagnostiline väärtus. Teiseks aitavad need tulemused tuvastada ka häireid organismi vase metabolismis. Viimane esineb mitmete geneetiliste haiguste, nagu Wilsoni ja Menkesi tõve puhul, kuid ka kõige levinuma neurodegeneratiivse haiguse, Alzheimeri tõve, puhul. Lisaks konkreetsetele diagnoosidele saab veres sisalduva vase tasakaalu kaudu jälgida ka nimetatud haiguste puhul kasutatavate vase metabolismi normaliseerivate ravimite toimet," ütles Palumaa.
Töö tulemused avaldati ajakirja Nature tütarväljaandes Scientific Reports artiklina „Copper(II)-binding equilibria in human blood".
