Fusioon ehk tuumasüntees ehk aatomituumade liitumine on omal moel võrreldav sellega, kui üritada läbimärgade puudega lõket süüdata. Positiivse laenguga vesinikutuumad tõukuvad ja teevad kõik, mis nende võimuses, et kokkupuudet üksteisega vältida. Seepärast tuleb kasutusele võtta mõni maailma erakordseim seade, et tõrksaid vesinikuaatomeid liituma sundida. Lisaks on vaja ülikõrget temperatuuri ja meeletut rõhku. Kui see kõik aga õnnestub, võib mõõtmatu hulk energiat, mis liitumise käigus vabaneb, varustada meid puhta ja odava elektriga.

Otsingud, kuidas fusioonienergiat rakendada, on kestnud nüüdseks juba aasta­kümneid. Praegu paistab, et füüsikud on selle tulevikuenergiaallika poole astumas otsustavat sammu, sest järgmise aasta lõpus täidetakse Euroopa reaktor JET plaani­de järgi raske ja üliraske vesinikuga.

JET on praegustest katsereaktoritest suurim ja ainuke, mis suudab otstarbekalt tuleviku fusioonielektrijaamadesse plaanitavat kütust kasutada. Teised reaktorid kasutavad ainult rasket vesinikku ning neis on fusiooniprotsessi efektiivsus elektrijaamades kasutamiseks liiga väike.

Katsed JETis on eelmäng järgmise põlvkonna fusioonireaktorile, kaheksa korda suuremale ITERile, mida praegu Prantsusmaal ehitatakse. 2025. aastal algavad katsed esimese isepüsiva fusiooni­protsessi käivitamiseks. Seejuures peaks protsessis eralduma rohkem energiat, kui seda on vaja protsessi alustamiseks.

Tuumade liitumisel eralduva energia perspektiivid on tohutud. Kütuseks on raske vesinik ehk deuteerium, mida saadak­se mereveest, ja üliraske vesinik ehk triitium, mida on võimalik saada liitiumist. See tähendab, et fusioonienergia on peaae­gu ammendamatu energiaallikas. Merevett leidub meie planeedil lõputult ning teada­olevatest liitiumivarudest piisab veel vähemalt tuhandeks aastaks. Tehnoloogilised proovikivid, mis selle meetodi puhul ees seisavad, on siiski tõeliselt kaelamurdvad.

Loe fusioonienergia tootmise plaanidest lähemalt oktoobri Imelisest Teadusest!