KATKEND RAAMATUST | Tallinn Teises maailmasõjas. Okupatsioonivägede saabumine 17. juunil 1940, 2. osa
Esimest osa saab lugeda siit.
Raua tänava koolimaja ja selle õu pakkus kurba pilti, sest kiiruga ei suudetud varasid korralikult paigutada. Osa tagavaraladusid oli paigutati lageda taeva alla (õnneks oli sel aastal kevad ja suvi väga soojad ja kuivad), raadiojaamad, mööbel, mobilisatsioonitagavara relvad, padrunikastid ja isegi osa sidevarustust asusid virnas koolimaja tagahoovil. Osa bensiinivaate asetati keldrisse ja relvatagavarasid alumise korruse koridori.
Meeskond majutati nii, et alumisele korrusele tulid noored, teisele ja kolmandale ajateenijad ning üleajateenijad, kelder oli mõeldud varaladudeks. Ohvitserid majutati õpetajate tubadesse. Üldse võis Raua tänavale majutatud Sidepataljoni koosseisu kuuluda umbes kolmsada meest.
21. juuni. „Revolutsioonilised sündmused“
Vaevalt olid okupatsiooniväed jõudnud end Eestis sisse seada, kui alustati suurejoonelist näitemängu. 21. juunil algasid Eestis (nagu ka Lätis ja Leedus) Nõukogude Liidu okupatsioonivõimude poolt koordineeritud ja lavastatud „revolutsioonilised“ sündmused, mis pidid demonstreerima nii välismaailmale kui ka NSV Liidu enda üldsusele, nagu toimuks okupeeritud Balti riikides kohaliku rahva ülestõus „rahvavaenulike fašistlike režiimide“ kukutamiseks.
Kuigi president Konstantin Päts oli valmis ultimaatumis nõutud uue valitsuse moodustama täpselt 19. juuni hommikul erirongiga Tallinna saabunud „okupatsiooni teostamise kohaliku erivoliniku“ Andrei Ždanovi näpunäidete kohaselt, ei olnud see Nõukogude Liidu emissari jaoks piisav. Ta andis kohalikele kommunistidele ja nendega koostööd tegevatele vasakpoolsetele sotsialistidele käsu korraldada Eesti suuremates linnades 21. juunil miitinguid ja rongkäike.
Soomukid ja veokid olid julgestuseks
Eesti politseil oli keelatud riigivastasesse tegevusse sekkuda, igaks juhuks julgestasid väheseid „riigikukutajaid“ Punaarmee soomukid ja veoautod sõduritega. Samuti võimaldasid Nõukogude Liidu sõjaväelased kohalikel okupantide kaasajooksikutel kasutada oma autotransporti ja miitingutel vajaminevat helitehnikat.
Igal juhul võib eeldada, et punaste kavasse kuulus siiski oma paramilitaarsete salkade (esialgu nn „Töölisomakaitse“, seejärel ametlikult alates 5. juulist „Rahva Omakaitse“) moodustamine ja neile relvade hankimine. Relvad kavatseti Punaarmee üksuste toetusel ära võtta politseilt ja Tallinnas paiknevatelt Eesti sõjaväe osadelt. Igal juhul puuduvad andmed, et relvi oleks saadud Punaarmee käest. Seega ootasid lisaks juba toimunud kiirkolimistele Eesti sõjaväe Tallinnas asuvaid üksusi uued katsumused. 21.juunil lavastatud “töörahva revolutsiooni” ajal nõudsid Punaarmee üksuste ja soomusmasinate kaitse all tegutsevad mässajad mitmetelt eesti väeosadelt relvade äraandmist.
Tallinn oli Punaarmee poolt alates 17. juunist sisuliselt okupeeritud ja Eesti riigi organite ja jõustruktuuride olemasolu, turvalisus ja tegevus sõltus täielikult oma suure „liitlase“ NSV Liidu eriesindaja Ždanovi ja tänavatel vahti pidavate Punaarmee tankide ja soomusautodega tugevdatud väeosade komandöride suvast.
Seetõttu (vältimaks verevalamist ja sellest tingitud mõttetuid inimkaotusi) oli Eesti sõjaväe osadel Sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoneri käsk mitte astuda konflikti Punaarmeega, hoiduda provokatsioonidest ja nende nõudmisel relvad loovutada. Segadust tekitas asjaolu, et vastavalt NSV Liidu nõudmistele 17. juunil allkirjastatud nn Narva diktaadis ei tohtinud olla eraisikute käes relvi ja neile ei tohtinud relvi loovutada.
Nagu 21. juunil Tallinnas tehtud fotodelt näha, kasutasid nõukogude okupatsiooniväed oma kohalike käsilaste toetamiseks põhiliselt moodsaid soomukeid BA-10. See soomusmasin võeti Punaarmee relvastusse 1938. aastal ja leidis kasutust võitluses jaapanlastega, soomlastega ja ka Saksa- NSV liidu sõjas. Kokku toodeti neid ligi 3300 ja see oli kõige levinum soomusauto Stalini impeeriumis.
BA-10 kaalus 5,1 tonni, liikumiskiiruseks oli maanteel kuni 53 km/h, 4-liikmelise meeskonna käsutuses oli 45mm suurtükk pöörlevas soomustornis ja kaks 7,62mm kuulipildujat. Soomuk oli kaitstud 6-10mm paksuse soomusega.
Fotodel näeme neid masinaid saatmas riigikukutajate „rahumeelset“ rongkäiku, osalemas nõukogude spioonide vabastamisel Patarei vanglast ja edaspidi ka Raua tänaval Sidepataljoni ründamas.
"Revolutsionäärid" hakkasid võimu haarama
Paraku ei valgunud hoogusattunud „revolutsionäärid“ Kadriorust lahkudes laiali, vaid tunnetades oma jõudu, nähes politsei tagasitõmbumist tänavatelt ja Punaarmee võimsat toetust, asutigi oma edust joobunult relvadega võimu võtma.
Poliitvangide vabastamine Patarei vanglast toimus veel kella 15 paiku vaid „liitlaste” relvajõul, kuid siinsamas hangiti ka esimesed relvad, nimelt Eesti sõjaväe Õhukaitse suurtükiväegrupilt. See toimus kella 16 paiku alatu pettuse abil ja kolonel Richard Tombergi (hilisem Territoriaalkorpuse diviisikomandör) naiivsuse tõttu. Nimelt sõlmis ta mõnede Punaarmee komandöridega kokkuleppe, et eesti sõdurid jätavad relvad kasarmusse ja kogunevad spordiplatsile, relvastus jääb aga punaarmeelaste valve alla. Tegelikkuses jagasid venelased loovutatud relvad jalamaid oma kohalikele käsilastele. „Kokkuleppe“ sõlmimise ajal olid kasarmud juba sisse piiratud Punaarmee tankidest ja soomusautodest ning venelaste komandörid pärisid väga tungivalt aru, miks küll eesti sõjaväelased ähvardavad oma relvadega „kaitsetut töörahvast“.
(Jätkub homme)
