Tormakad papad ja kuulikindlad mammad: miks elavad Kanada emahirved isastest kuni neli korda kauem?

PopSci kirjutab, et vapiti ehk Põhja-Ameerika punahirve isasloomad elavad kiiret ja ohtlikku elu, mis kestab keskmiselt umbes viis aastat, emased elavad aga tänu oma nutikusele kuni 20 eluaastani.

Alberta ülikooli ökoloog Henrik Thurfjell tahtis teada, miks emasloomad isastest nii palju kauem elavad ja varustas 49 emahirve GPS-sidevahenditega. Ta jälgis loomi kuus aastat ja järeldas ühes oma kolleegidega, et põhjusi on kaks: esiteks on emahirved juba loomult ettevaatlikud ja teisalt õpivad nad oma elu jooksul väga oskuslikult jahimehi vältima, saades selles aja möödudes üha osavamaks.

Kõige vanemaks elanud emahirved olid juba sünnilt pelglikud ja ettevaatlikud ja õppisid üha paremini hiilima. Nad liikusid lühemate vahemaade kaupa, et vähendada võimalust, et jahimehed neid kuulda võiksid või neile lausa tee peale ette satuks. Ühtlasi oskasid emahirved tihedat metsa paremini varjumiseks kasutada ning vältisid ka paremini teid.

Vähe sellest: näib, nagu oleksid emaloomad võimelised isegi erinevate jahirelvade järgi käitumist korrigeerima. Vibujahihooajal tundusid emasloomad pigem eelistama liikumist raskemat tüüpi, rohkem liigendatud maastikul, millel liikudes vibukütil keerulisem head laskepositsiooni kätte saada on.

Mida vanemaks emahirv saab, seda vähem tõenäoline on, et jahimees ta tabab. Thurfjell ütles New Scientistile, et mõned neist õpivad inimesi nii osavalt vältima, et nad on praktiliselt justkui kuulikindlad.

The New York Times mainib, et on mitu põhjust, miks isahirved nii kaua ei ela. Esiteks kütitakse neid sagedamini ja teiseks on jahimeestel neid pettehäälitsustega lihtsam segadusse ajada. Isahirv arvab seda kuuldes, et läheduses on konkureeriv isasloom, kellega on vaja sarved ristata, ent saab hoopis kuuli. Kolmandaks elavad emahirved peaasjalikult gruppides, mis tähendab, et neil on võimalik kogemustest õppida. Kui mõni loom jahimehe käe läbi kütitakse, on tõenäoline, et teised emased saavad juhtunust üht-teist kõrva taha panna, isahirved aga liiguvad ringi üksi ja neil sellist võimalust pole.

Uuringu autorid loodavad, et uus vaade võimaldaks kahandada pingeid talunike ja hirvede vahel, kes nende vilja ja saadusi nahka pistma kipuvad. Thurfjell soovitab, et farmerid võiksid lihtsalt ühe või kaks emahirve karjast maha lasta ja ülejäänud loomad õpiksid põllust eemal püsima.