Tuuletunneli testides otsitakse ka Venemaal parimaid lahendusi, mis võimaldaks ühtaegu vähendada müra, kui ka vähendada mootori mõõtmeid. Ühtlasi võiks uued mootorid vähendada ka prügi sattumist mootorisse (ilmselt siis maapinnal olles).

Sarnase põhimõttega lennuk VFW-Fokker 614 võeti kasutusele küll juba aastal 1975 Lääne-Saksamaal ja omal ajal kasutati neid kohalikel liinidel Taanis, Saksamaal ja Prantsusmaal. Lennukil ilmnesid küll kohe mootoriprobleemid ja ta oli ka liiga kallis, seega tootmine lõpetati 1977 ja juba 1981. aastaks oli enamik neist kasutusest maha võetud. Selliste lennukite tippkiirus oli 704 km/h, reisijaid mahtus kuni 44.

Uuele katsele on nüüd mindud Jaapani lennukiga Honda HA-420 HondaJet, mida on toodetud juba 25 tükki ja mis võeti ametlikult kasutusele mullu. Toodetakse neid Honda lennukeid küll USA-s ja pigem sealsele eralennukite turule. Lennuk maksab 4,5 miljonit dollarit tükk, mahutades üht või kaht pilooti ja nelja kuni kuut reisijat. Mootorid tõsteti Honda lennukis tiibade peale ennekõike selleks, et suurendada kabiiniruumi ja vähendada õhutakistust, samal ajal Machi numbrit suurendades.

Turboventilaatormootorite abil saavutatakse kiiruseks maksimaalselt 782 km/h. Ühendades kergekaalulisi materjale, parandatud aerodünaamikat ja efektiivsemaid mootoreid, väidab Honda, et nende lennuk kasutab ka 20 protsenti vähem kütust kui teised sama suurusklassi lennukid.

Midagi sarnast näeme ka 2003. aastast lendavatel Vene lennukitel Beriev Be-200, kuigi nendel paiknevad turboventilaatormootorid pigem lennuki seljas kui tiibadel. Kiiruseks ikka maksimaalselt 700 km/h ja tegemist on pigem erakorraliste olukordade ministeeriumi või kaitseministeeriumi lennukitega, mis mahutaks küll ka 44 kuni 72 reisijat. Vesilennukitel on ka loogiline, et mootorid paikneks veepinnast kõrgemal.

Ja siis veel kaubalennukid Antonov An-72 ja An-74, hüüdnimega Tšeburaška, mida toodetud aastast 1977 ja mida kasutanud nähtavasti ka Enimex Eestis. Selle lennukiga üritas NSV Liit konkureerida USA Boeing YC-14 lennukiga, viimane aga tootmisse ei läinudki. Tippkiiruseks An-idel 700 km/h, YC-14-l aga 811 km/h.

Veel näiteid lennukitest, mille mootorid paiknevad tiibade kohal:

  • Angel Aircraft Corporation Model 44 Angel (esimene lend 1984, toodeti vaid neli tükki)
  • Beechcraft Starship (toodeti 1983-1995 kokku 53 tükki)
  • Piaggio P.136 (toodeti 1948-1963 kokku 63 tükki)
  • Piaggio P.180 Avanti (toodetud alates 1986 enam kui 200 tükki)
  • Scaled Composites Triumph (esimene lend 1988, tootmisse ei läinud)

Venemaa instituudi nüüdsetes testides, mida on tehtud alates 2015. aastast, on saavutatud tulemusi, mis "kinnitavad kalkuleeritud prognoose," võimaldades saavutada selliste lennukite kiiruseks Mach 0,78 (955 km/h), ületades selgelt teiste samasuguste lennukite tulemusi. Mootorite asendist ja nende tekitatud õhuvooludest sõltub küll ka tagatiiiva kuju ja siin on veel palju edasi arendada, et lennuk stabiilselt õhus püsiks. Akustilisi näitajaid hakatakse alles lähemalt testima.

Müravabaks neid igatahes kuulutada küll ei saa.