Toyota Hilux – töökas ja vähenõudlik, õige eestlase auto!
Nõnda on minu aja mõõdupuuks üks päev ja selles sündiv. Igal hommikul algab maailm uuesti ja igal õhtul uinun lootusega, et koidab uus hommik ja hea uus ilm, kirjutab Accelerista.
Kolm pidepunkti igas päevas annavad mu isiklikule ajale mõõtme ja väärtuse: õpi ja koge midagi uut; tee heategu, selle eest tänu ootamata ning leia endas julgus, seista oma hirmudega silmitsi.
Ära raiska aega lihtsatele lahendustele – mine reisile, mis pakub võimatuna näivaid väljakutseid ja vali reisikaaslased, kes kartmatult seiklusse sukelduvad.
See on lühidalt minu ja uue Toyota Hiluxi Namiibia reisi kokkuvõte. Austusest lugeja vastu, ei hakka ma pikka lugu ühekorraga ära jutustama vaid keskendun kõigepealt olulisemale – Hiluxi sõiduvõimekusele kõige erinevamates oludes: soolateel, Namibi kõrbe rohkem kui poole kilomeetri kõrgustel liivadüünidel. püstloodis taevasse tõusvatel rusumägedel, kiirete kurvidega tolmuteedel ning vaevuaimatavate radadega savannides.
Meie mõnepäevane seiklus kesk-Namiibias jäi kaugelt liiga lühikeseks, sest igatsus Hiluxiga koos maailma serval kõikuda, istub tänaseni sügavalt mu südames. Ma ei ütle, et see oli mu “elu reis” – küllap tuleb seiklusi veel – aga üha enam tõmbavad mind enda poole brutaalselt jõulised autod ja teekonnad, milles on vägevaid väljakutseid.
Ma usun end olevat üsna keskmiselt “õige” eestlase, mistõttu arvangi, et kui valitaks päris õige eestlase päris õiget autot, oleks Hilux kõva kandidaat esikoha võitmisele.
Piisavalt mugav, piisavalt tagasihoidlik, vähenõudlik ja vaikne töörügaja; sõiduvahend, mis ei ütle kunagi “ei” ning mille soetamine ja ülalpidamine ei käi üle jõu – kõlab ju nagu ehteestlase unistus kratist, kes kõik ta soovid täidab ja juurde nõuab, garaaži all “Peremees, anna tööd!” hõikudes.
