ARVO JAAMA LUGU: Noore poisina viidi meid Saksamaale ekskursioonile, Berliini eeslinnadest olid alles vaid korstnad...

"Selge on see, et sõda ei tohiks olla. See on halb mõlemale poolele. Kuid kehv on täna see, et üks afišeerib oma võitu, teised mälestavad langenuid. See on huvitav vastandseis. Kui teised sõdinud - näiteks Jaapan ja USA pühitsevad neid tähtpäevi koos, siis meie naabril on ka täna teised ambitsioonid. Eks see on sisepoliitilise olukorra ja kehva majandusliku seisu varjamiseks, aga Venemaal on justkui alati vastast vaja olnud," arutleb tänavu juba 88-aastaseks saanud Arvo Jaama.

Kohtume temaga, sest ta on kaaslaste elulugude kogumisega teinud ära suure töö. Nii on ta aastate jooksul kirja pannud oma koolivendade lood ja mälestused ning peagi avaldame need ka Delfis ja Eesti Päevalehes. Kuid oma nooruse tõttu pääses ta Teise maailmasõja ajal sõjaväkke minekust. Küll aga sattus ta ekskursioonile Saksamaale ning ta nägi lähemalt, kuidas Hitlerjugendi treeninglaagris elu käis. Mida tähendas aga elamine Tallinnas ajal, mil elati pidevas õhuhäirete hirmus?

Arvo teab, et miski ei lõppenud sõja lõpuga: eestlaste jaoks käis terror edasi. Koolis lõpetasid klassi vaid mõned õpilased, sest enamus saadeti maalt välja. Ta ulatub mulle lugemiseks ühe koolivenna loo, kel tuli veeta aastaid erinevates vanglates ja  vangilaagrites. Siis aga - puhtjuhuslikult samal päeval, kui neil oli klassikokkutulek, astus uksest sisse nende kadunud koolivend ja ütles, et sai viimaks tulema. Oli möödunud kümme aastat. Vaata videot ja saa Arvo mälestustest rohkem teada!