Kui koha võtab...
Kõige rohkem paistsid kuuma käes kannatavat konditsioneerid. Ehkki need olid viimase võimaluseni peale keeratud, ei tulnud nad ikkagi kuumusega toime ja vandesõnu lendas nii valmistaja kui paigaldaja aadressil.
Nagu ikka niisugustel puhkudel, päästis mind seegi kord sõbra telefonikõne. Sõnum, mis telefonis kõlas, mõjus mulle päästva vihmasagarana juulikuises leitsakus. Tule, koha hakkas võtma, kõlas see.
Hommik on udune ja ebatavaliselt vaikne. Plaanerid jooksevad paralleelselt paadiga, kui ootamatult üks ritv võpatab, vabaneb justkui hetkeks pingest, siis aga tõmbub looka. Tamiil tuleb plaaneri küljest lahti ning liigub loetud sekundite jooksul paadi kiiluvette. Nii võtab ainult suur koha. Suretan mootor välja ja korjan ülejäänud ridvad eest ära – algab võitlus trofeekalaga. Soov kala juba näha on suur, aga see ujub mööda põhja, kus jahedam ja hämaram. Hasart ja tahtmine saaki kiiresti pinnavette saada käsivad kiiremini kerida, mõistus aga sunnib rahulikuks – ära kiirusta, las väsib... Viimaks, kui koha on paadis, saan mahti saaki põhjalikumalt silmitseda – jah, trofeekala see just ei ole, aga ilus sellegipoolest. Pärnu lahe kohta on 2,5-kilone koha igal juhul korralik saak.
Mõne sõnaga varustusest
Igaüks otsustab ise, kuidas püüda, millest püüda ja millega püüda – selles ongi kalapüügi võlu. Mina räägin alljärgnevalt vaid oma kogemustest kohapüügil Pärnu lahel.
Paat. Eelistan juhtimiskonsooliga plastikpaati, kuna selles on kõik vajalik käe-jala juures – rool, gaasihoob, näidikud, kajalood ja kruus joogiga. Ka ridvahoidjateni jõudmine võtu korral on lihtne ja operatiivne. Pean tunnistama, et ei saa aru nendest kalameestest, kes lähevad merele Nõrok-tüüpi väikeses kummipaadis. Merel võib tuul tugevneda või suunda muuta sisuliselt hetkega ja jõudmata õieti aevastadagi, võite end leida juba Rootsi poole pealt. Blondide juustega tütarlapsi on seal rohkem kui meil, aga eesmärgiks oli ju ikkagi püüda koha.
Mootor. Lantide vedamiseks kõlbab igasugune päramootor, aga parem, kui see on neljataktiline. Mootor peaks suutma hoida madalaid pöördeid, mis on landivedamisel hädavajalikud, vajadusel aga võimaldama ka kiiret sõitu.
Päästevestid. Kohustuslikud igas väikelaevas nii seaduse kui terve mõistuse seisukohast. Päästevestide olemasolu kontrollitakse Pärnu lahel väga sageli.
Kajalood. Kohapüügil kohustuslik varustuse osa. Üldiselt sobib igasugune, ka lihtsamat sorti kajalood, ent enda kogemustele tuginedes julgen soovitada kaardiplotterit, kus sonar ja GPS-vastuvõtja on ühes seadmes. Hea, kui seade on värvilise ekraaniga ja sisseehitatud antenniga.
Loomulikult on plotteris asendamatu ka korralik sügavustega merekaart.
Kel kajaloodi pole, võib Pärnu lahel võib üritada koha püüda ka ilma selleta, aga niisugusel juhul sõltute väga palju teistest püüdjatest. Kui teile meeldib hirmsasti kalastada seal, kus on palju rahvast koos ja elu käib, polegi teil kajaloodi tarvis – võtke binokkel ja uurige, mis eemal toimub. Kui näete kusagil kala saadavat, andke gaasi ja sõitke kohale. Võibolla saate kah midagi, võibolla mitte; üldiselt aga kipub kohapüük ilma kajaloodita kiiresti tüütavaks muutuma. Laht on suur ja kusagilt n-ö ehku peale kala otsida ei oska.
Kajaloodiga on kõik hoopis teisiti. Näiteks saab eelmisel õhtul kodus välja vaadata, kus jooksevad sügavusjooned, märkida ära huvitavamad piirkonnad ja järgmisel hommikul püüdma minnes tegutseda juba vastavalt väljatöötatud strateegiale. Koha hoiab Pärnu lahes reeglina kivisemate paikade juurde, sügavamatesse aukudesse ja faarvaatri nõlvade lähedusse. Kalal olles märgite seadmesse ära need kohad, kus toimusid võtud ja kust saite kala. Mingi aja pärast, kui teid peetakse teiste kalameeste poolt juba kohakunniks, hakkate mõistma, et koha hoiab igal aastal enam-vähem ühtedesse ja samadesse paikadesse, aga see äratundmine tuleb hiljem. Praegu aga ärge koonerdage ja ostke endale kajalood.
Ridvahoidjad. Küsimus, millist ridvahoidjat valida, tundub lihtne, aga ühest vastust pole – kõik sõltub varustusest, millega te püüate. Alati võib osta paati ka universaalsed ridvahoidjad, aga siis kaotate mitmetes olulistes detailides – nagu te isegi teate, pole universaale alati praktiline. Kuna mina kasutan spets-trollinguritvu ja multirulle, muretsesin endale Kanada firma Scotty ridvahoidjad, mis on ekstra valmistatudki niisuguse püügi jaoks. Võtu korral saab ridva hoidjast kiiresti kätte, samal ajal on pikemate vahemaade läbimiseks merel võimalik ridvad hoidjasse fikseerida vastava rihmakese abil, mis kuulub komplekti.
Ritv. Kuna mina kasutan kohapüügil plaanereid, on mind juba mitu hooaega väärikalt teeninud Salmo Trolling Cast trollinguridvad koos multirullidega. Sobiliku ridva pikkus on 2,4 m ja heitevõimsus 50–100 grammi. Kuna trollingupüügil pole reeglina vajalikud pikad heited (nagu heitekalastusel), on minu ridvad küllaltki rasked, mida aga kompenseerib suurem vastupidavus. Püügil plaaneritega saavad ridvad endale täiendava koormuse, seetõttu peavad nad välja kannatama ka niisuguse jõu, mis painutab nad negatiivse nurga alla. Minu Salmo trollinguridvad on valmistatud komposiidist ja neil on klaasfiibrist tundlik tipuosa. See pehmendab koormust, mis langeb ridvale plaaneritega kalastades. Eriti hästi on seda näha siis, kui meri on rahulik – laine kord pidurdab plaanerit, kord annab sellele terava kiirenduse. Põhiline koormus, nagu küllap isegi mõistate, langeb ridvale.
Kui olen kalal koos sõbraga, kasutame püügil tavaliselt kolme ritva. Kaks nendest on rakendatud plaaneritega püügiks vastavalt paremal ja vasakul pool paati, kolmas aga paikneb kiiluvees, st otse paadi taga. Võimalik on püüda ka nelja ridvaga, aga minu arvates on kolm optimaalne ja üle selle hakkame kaotama mugavuses.
Rull. Trollingupüügiks sobib hästi niisugune multirull, millel on olemas tamiililoendur. Üldiselt on rulli valik maitseasi, peamine on see, et rull meeldiks kalamehele endale ja töötaks korralikult. Minul on kasutuses Salmo Elite Powerline rullid, aga hea alternatiiv neile on ka Daiwa Accudepth.
Pealiin. Trollingupüügil kasutan pealiinina tavaliselt 0,40 mm monofiili, mida mahub poolile umbes 150 meetrit. Nööri kasutamine pealiinina on Pärnu lahel koha püüdes sisuliselt võimatu, kuna juulis tekib lahte suurtes kogustes fütoplanktonit. Loetud minutitega koguneb nöörile paks limajas kiht ja selle pidev eemaldamine raiskab vaid kallist püügiaega. Monofiil on sellistes oludes märksa praktilisem valik, kuna selle pind on sile ja planktonil pole head kohta, kuhu kinnituda.
Landid. Pärnu laht pole kuigi sügav (põhiline püük käib 3–6 meetri sügavusest, aga on ka päevi, kus koha on pooles vees või ka ülemistes veekihtides ning on püütav vobleritega, mille sukeldumissügavus on umbes meeter), aga valdavalt tasase põhjaga, seetõttu püüavad siin hästi voblerid. Koha saadakse ka silikoonvõdikute ja isegi pöörlevate lantidega, aga mina püüan valdavalt just vobleritega ja nendest järgnevalt ka veidi pikemalt.
Kunagi, kui ma alles hakkasin Pärnu lahel koha püüdma, oli mu suures landikastis nii palju lante, et selle kaas ei tahtnud hästi kinni mahtuda. Neid oli sedavõrd palju, et kui ma andnuks igale landile 10 minutit püügiaega, kulunuks mul kõigi läbipüüdmiseks palju-palju tunde. Nüüd olen targem ja asjad on hoopis teisiti. Et mul ei tekiks ahvatlust soetada endale aina uusi ja uusi lante, ostsin spetsiaalselt Jaapani Meiho landikasti. See on keskmist mõõtu ja kahe sektsiooniga, mahutades vaid püügil esmavajaliku ja natuke ka tagavaraks. Selles n-ö kohakastis on mul alati järgmised voblerid: Bomber Long A, Rapala Tail Dancer, Cotton Cordell Wally Diver, Smithwick Floating Deep Rogue, Smithwick Suspending Rattlin’ Rogue ja Lucky John Jerky Minnow. Möödunud hooaja keskel ilmus sinna karpi veel üks uustulnuk, Cotton Cordell Wally Stinger, mis näitas tuuliste ilmadega, kuidas tuleb koha püüda, aga sellest veidi allpool. Värvingute hulgas eelistan valdavalt helerohelisi toone (kalameeste seas tuntud kui n-ö papagoivärving), aga töötavad ka helesinine, punane ja kollane. Üldiselt on hea, kui lante on erinevates värvides ja erinevate sukeldumissügavustega – ehkki laias plaanis on teada, millised landid ja värvingud töötavad, võivad need päevade lõikes varieeruda.
Püügitehnika
Koha püügitehnika Pärnu lahel on väga lihtne. Voblerid lastakse paadist 20–45 meetri kaugusele, antakse paadile vaikne käik ja hakatakse sobivas laheosas trollima. Vedamise ajal on abiks kajalood, muidugi eeldusel, et osatakse seda kasutada ja ekraanil olevat tõlgendada. Näiteks kala siluett kõrvuti suure tumeda alaga on tõenäoliselt kivi kõrval saaki varitsev koha. Mitu siluetti pooles vees on ilmselt nuru- või latikaparv, ehkki vahel meeldib ka kohal kuumaga keskmistesse veekihtidesse hoida. Oskus sellistel asjadel vahet teha tuleb kogemustega. Lante pole kohapüügil vaja kohe kalda ääres sisse visata – palju efektiivsem on esmalt kala kajaloodiga üles otsida ja alles siis seda püüdma asuda.
Nagu eelnevalt mainitud sai, kasutan ma kohatrollingul plaanerite abi. Antud juhul on nendeks The Walleye Board plaanerid, mis veavad landid paadi külgedele laiali, eemale mootori tekitatavast mürast ja kiiluveest. Nii saab läbi püütud laiem ala ning väheneb ka võimalus, et kõik rakendused kala otsa tulles sassi lähevad (mitut rakendust paadi taga vedades juhtub seda üsna tihti). Plaanerite kasutamine näeb välja nii, et kõigepealt visatakse vette lant ning u 10 meetri pärast kinnitatakse pealiinile vastava klambrikese abil eraldi liini otsas olev plaaner. Viimane upub, planeerib tänu oma ehitusele külgsuunas ja veab vobleri enda järel paadist soovitud kaugusele. Kui toimub kala võtt, vabaneb pealiin plaaneri näpitsaid meenutava klambrikese vahelt ja algab tavaline kala väsitamine ridva abil. Kala otsajäämist ja väsitamist plaaner ei sega, see on võimalik ehk vaid siis, kui plaaneri liin keerdub ümber pealiini. Seda juhtub, aga mitte liiga sageli.
Mõnikord on nii, et koha võtab väga hästi paadi kiiluvees, sisuliselt kohe mootori taga. Sel juhul on otstarbekas kasutada suure sukeldumissügavusega voblereid, lastes neid paadi taha vaid hädavajaliku 10–20 meetri jagu.
Legendina sündinud: Cotton Cordell Wally Stinger
Juba nimi ütleb, et tegemist on kohalandiga. Selle Eestisse jõudmise lugu on järgmine.
Tänu oma tööle viibisin 2010. aastal Hispaanias suurel EFFTTEXi kalastustarvete messil ning märkasin Pradco stendi juures seistes uute mudelite hulgas ka kõnealust lanti. Esimese asjana tuli silme ette kohe kohapüük Pärnu lahel ja otsustasin, et ilma selle landita ma Eestisse tagasi ei lenda. Kui jõudsin tööga sinnani, et algasid läbirääkimised, selgus, et antud mudel on ainuke ja firma omanik Bruce raputas eitavalt pead. See oli ka mõistetav – kolm pikka näitusepäeva oli veel ees, kes ikka tahaks tootenäidiseid poole messi pealt laiali jagada.
Minu üllatuseks läks aga nii, et messi lõpus otsis Bruce mu ise üles ja sõnadega: „Sinu jutt Pärnu kohadest avaldas mulle niisugust mõju, et ma ei suutnud sulle seda lanti kinkimata jätta“ ulatas ta landi. Aga ameeriklane poleks õige ameeriklane, kui ta jätnuks lisamata: „Pealegi leidsime me juhuslikult kastipõhjast veel mõned sellised voblerid, tõsi küll, ilma konksudeta.“
Too lant polnud minu arvates Pärnu lahe jaoks kõige paremates värvides – must selg, hõbedased küljed ja kõht, aga vaatamata sellele kinnitas esimene püük lahel, et lant on tegija. Hiljem värvisin ma selle neoonrohelisse mustade vöötidega värvingusse ja pärast seda ma Pärnu lahel enam teiste lantidega ei püüdnud. Ei oska öelda, mis täpselt, aga midagi on selles landis niisugust, millele Pärnu lahe kohad vastu panna ei suuda ja praktiliselt ise paati hüppavad.
Kui koha on käes
Kuidas koha kuumaga säilitada? Tegelikult on see väga lihtne – ostke paati korralik termokast ja külmaelemendid. Vaid termokast tagab selle, et püütud kalad õhtul veel värsked on ning et teil endil kuumal päeval pidevalt külm jook ja värske ilmega võileivad paadis käepärast võtta on. Ka päikesekreemi (ja see on juulikuisel Pärnu lahel kohustuslik varustuse osa) on tark jahedas hoida.
Mida kohaga teha? Usun, et siin keegi õpetamist ei vaja. Kui te tõesti ei oska kohaga midagi tarka peale hakata – andke mulle. Minule isiklikult meeldib kohafilee kõige rohkem praetuna. Serveerimisel tuleks ilmtingimata juurde pakkuda värsket keedetud kartulit (juulis peaks seda juba turgudel liikuma), mis on üle valatud rikkaliku sulatatud taluvõiga ja garneeritud tilli ja rohelise sibulaga. Salatiks sobib värske kodumaine tomat. Ja ärge unustage – et kala jääks mahlane, lisage sellele sool alles pannilt võttes või juba serveerituna taldriku peal.
Kätte on jõudnud keskpäev, kuumus on muutunud väljakannatamatuks. Me käime ujumas, hüpates vette otse paadi vöörist. Homme algab uus töönädal ja ootavad uued tegemised, aga praegu ei tundu see kõik mulle hirmutav ega vastumeelne – me püüdsime ju koha..
Lugu on ilmunud Kalastajas nr 60
www.facebook.com/ajakirikalastaja
Kalastaja – ajakiri päris kalamehele!
