Eksoplaneedi ametliku tähistusega PH3c aastane tiirlemisperiood kõigub ühelt orbiidilt teisele üle minnes väga suurel määral, kusjuures nood orbiidid on sedavõrd eklektilised, et planeeti polnud isegi võimalik avastada traditsiooniliste eksoplaneedi-küttimismeetoditega, mille võtmeks on ematähe (PH3, tuntud ka tähistega Kepler-289, KOI-1353 või KIC 7303287) valguse perioodiline tuhmumine, vahendab Gizmag.

Päikesesüsteemi-väline planeet (eksoplaneet) avastati tänu programmile Planet Hunter („planeedikütt“), mille raames rohkem kui 300 000 „kodanik-teadlast“ vaatavad läbi Kepleri kosmoseteleskoobiga kogutud andmeid, otsides regulaarsusilminguid, mis võivad sõelumisalgoritmidel kahe silma vahele jääda.

Rahvateadusprogramm, mida koordineerivad Yale’i ülikool ja Oxfordi ülikool, on pärast käivitamist 2010. aastal andnud tulemuseks rohkem kui 60 uut eksoplaneeti.

Kõige värskem tulemus asub Maast 2300 valgusaasta kaugusel ning selle ebatavalise orbiidi põhjuseks on äärmuslik versioon gravitatsioonilisest iseärasusest, mis tegelikult ilmneb kõigis tähesüsteemides, kaasa arvatud meie omas.

Kõiki planeete mõjutab nimelt lähemate süsteeminaabrite gravitatsiooniline külgetõmme. Maa jaoks, mille orbitaalperioodi moonutavad Marss, Jupiter ja teised planeedid umbes sekundi jagu iga tiiru kohta, on need mõjud kaduvväikesed. PH3c naabrite gravitõmme on aga märksa jõulisem, mõjutades eksoplaneedi orbitaalperioodi umbes 10,5 tunni jagu iga kümne tiiru kohta.

Tänu PH3c avastamisele said teadlased paremat aimu ka kummalgi pool raskestitabatavat planeeti paiknevatest taevakehadest. Selgus et välimise planeedi mass on suurem kui Saturnil, kolmiku tähepoolseim liige on aga samamoodi kivise koostisega nagu Maa. Muide, sisemisel orbiidil tiirleval planeedil on aasta 1,91 korda lühem kui PH3c-l, samas kui välimise planeedi aasta on 1,91 korda pikem.