Veenus on kurikuulus oma kummalise, ülikiiresti pöörleva atmosfääri poolest, mis tuiskab planeedile tiiru peale nelja Maa päeva jooksul. See on teravas vastuolus planeedi enda pöörlemisperioodiga — s.t, Veenuse sideerilise ööpäeva pikkusega —, mille suhteliselt pikaks kestuseks on 243 Maa päeva. 

Teadlastel, kes seirasid kergesti eristatavate pilvemassiivide liikumist umbes 70 kilomeetri kõrgusel planeedi pinnast kümne Veenuse aasta (kuue Maa aasta) jooksul, õnnestus pilvemustrite abil jälgida tuulte kiiruste globaalset muutumist pika perioodi vältel.

Kui orbitaalsond Venus Express 2006. aastal planeedi lähistele jõudis, mõõdeti pilvekatte liikumise põhjal tuletatud tuule kiiruseks 50 laiuskraadil kummalgi pool ekvaatorit umbes 300 kilomeetrit tunnis. Kahe eraldi läbi viidud uurimuse tulemused näitavad, et need niigi tähelepanuväärselt tugevad tuuled kiirenevad veelgi; uurimisperioodi vältel kasvas tuulte kiirus 400 kilomeetrini tunnis.

„Tegemist on niigi väga kiire atmosfäärituule kiiruse hämmastava juurdekasvuga. Kunagi varem pole Veenusel täheldatud tuulekiiruste samavõrd suurt kõikumist,“ märkis Moskva kosmoseuuringute instituudi teadur ning ajakirjas Icarus ilmumisjärjekorda ootava artikli juhtiv autor Igor Hatuntsev.

Tuule kiiruse teadasaamiseks mõõtis dr Hatuntsevi töörühm seda, kui kiiresti liikusid pilvemustrid kaadrist kaadrisse: rohkem kui 45 000 elementi seirati üksikasjaliselt käsitsi; veel 350 000 mustrielementi seirati automaatselt spetsiaalse raalprogrammi abil.

Teise, haakuva uurimustöö raames rakendas Jaapani teadlaste töörühm pilvede liikumise tuletamiseks pilvemustrite automaatseiramise meetodit; nende töö tulemused ilmuvad ajakirjas Journal of Geophysical Research.

Lisaks tuulte keskmise kiiruse kasvule pikema perioodi jooksul on mõlemad uurimused tuvastanud ka regulaarseid kõikumisi, mis paistavad sõltuvat kohalikust kellaajast, Päikese kõrgusest horisondi kohal ning Veenuse pöörlemisperioodist.