USA andmetel on Kongo Demokraatliku Vabariigi sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta vaid 400 dollarit aastas (elab seal aga 75 miljonit inimest), mis on umbes 55 korda vähem kui Eesti vastav number 22 100 dollarit.

Niisiis, selline elu on riigis, mis meist 55 korda vaesem

Kisangani linn riigi põhjaosas:

Maavarade koguväärtust hinnatakse riigis 24 triljonile dollarile, kuid jõukust see riigile pole toonud. Pigem pistetakse maavarade kaevandamisest saadud tulud eraisikute, eriti valitsusametnike taskusse. Kaevanduste tulud lähevad riigieelarvest ja ka ametlikust majandusstatistikast mööda. Enamik rahvast toidab aga end pigem ise, põllusaaduste kasvatamisega, riigile loota neil pole erilist mõtet.

Pisike reklaam valitsusele, mida pole küll kõikjal näha:

Vormiliselt kehtib riigis demokraatia, 2011. aasta valimistel mõõdeti
president Joseph Kabila toetuseks 48,9 protsenti, kes edestas jälle
selgelt lõunapoolsete alade soosikut Étienne Tshisekedit, kuigi tugevate
valimissohi kahtluste saatel.

Kuidas valitsusvägede sõdurid õigustavad naiste vägistamist:
Lumumba bulevard pealinnas Kinshasas (riigi lääneosas):
Goma linn riigi idaosas langes mullu valitsusvastaste vägede kätte:

Nimi valele riigile?

Nimi Kongo on üldse laenatud riigilt, mis Atlandi ookeani kaldal eksisteeris hiljemalt 14. sajandist alates ja mis 1914. aastal liideti lõplikult Portugali Lääne-Aafrika, ehk siis tänase Angola külge. Prantslased olid haaranud endale tüki rannikust, mille nad hiljem nimetasid Kesk-Kongoks ja sellest sai 1960. aastal Kongo Vabariik, pealinnaga Brazzaville.
Belgiale (täpsemini Belgia kuningale, kes ala hiljem suure raha eest Belgia riigile maha müüs) anti 1885. aastal kingitusena suurem tükk keset Aafrikat, kus enne seda elas ligi 450 erinevat rahvast, kellel üksteisest aimugi ei olnud. 1960. aastal anti sellele iseseisvus Kongo Demokraaliku Vabariigi nime all. Pealinnaks Leopoldville, hilisem Kinshasa


Katanga ja Lõuna-Kasai üritasid kohe sellest riigist lahku lüüa, ning ÜRO kisti peadpidi selle supi sisse, 1960-1966 kestnud Kongo kriisi, mis lisaks 200 000 tsiviilohvrile läks maksma ka ÜRO peasekretäri Dag Hammarskjöldi elu.
Katanga keskus Lubumbashi (riigi lõunaosas) tänavu, ilmutab küll oluliselt suuremat jõukust kui muu osa riigist:

Erinevate despootide võimu all olnud Sairi riik (nimi oli kasutusel 1971-1997) suutis isegi üllatavat stabiilsust ilmutada, aga siis kandus sinna üle hutude ja tutside konflikt Rwandast ja Burundist. 1996-1997 peetud esimeses Kongo sõjas hukkus kuni 800 000 inimest, 1998 vallandunud uues sõjas on aga surma saanud juba enam kui viis miljonit inimest.

Ja osapooli lahutama saadetud ÜRO (valdavalt just naaberriikidest pärit) sinikiivritega rahuvalvajad on genotsiidi takistamise asemel ka ise külanaiste vägistamisega silma paistnud.