Neid andmeid aluseks võttes väidavad teadlased, et inimene saaks Marsile ja tagasi reisides kätte sellise kiirgusdoosi, mis ületaks praeguseid ohutuspiire. Sealjuures ei võeta isegi arvesse planeedi pinnal veedetud aega, mille puhul suureneks doos veelgi, vahendab BBC News.

See suurendaks surmava vähktõve tekkimise ohtu üle praegu astronautide jaoks vastuvõetavaks peetava piiri.

USA Colorado osariigis Boulderis asuva Edela uurimisinstituudi teadlane Cary Zeitlin ja tema kolleegid kirjutavad Curiosity avastustest ajakirja Science viimases numbris.

Insenerid peaksid nende sõnul hoolikalt kaaluma, millist tüüpi radiatsioonitõkkeid Marsile suunduvale mehitatud kosmoselaevale ehitada. Nad teevad aga siiski järelduse, et kõige kahjulikumate radiatsiooniosakeste vastu saab vähe ära teha meeskonna kaitseks. Ainus võimalus on toimetada nad Marsile võimalikult kiiresti, et neid kaitseks osaliselt planeedi õhuke atmosfäär ja kivimimass.

Praeguse tehnoloogia juures võtaks Marsile lendamine aega kuid.

„Olukord oleks palju parem, kui me saaksime sinna oluliselt kiiremini,“ ütles doktor Zeitlin. „Probleem pole mitte ainult saadav doos; probleem on ka päevade arv, mille käigus see doos kogutakse, mis viib kogudoosi terve karjääri jooksul lubatule lähedale või üle selle. Parem mootor oleks see pilet, mille abil keegi võiks seda tööd teha.“

Uut tüüpi raketid, näiteks plasma ja tuumajõul liikuvad, on arendamisel. Need võivad lühendada lennuaega nädalateni.

Curiosity lennutati Marsile kapslis, mis on mõõtmetelt sarnane sellega, mida praegu arendatakse astronautide viimiseks kaugemale kui kosmosejaam – asteroididele ja isegi Marsile.

Suurema osa 253 päeva kestnud 560 miljoni kilomeetri pikkusest teekonnast oli roboti radiatsioonidetektor (RAD) kanderaketis, mis pakkus teatavat kaitset, sisse lülitatud.

RAD loendab energialaenguga osakesi, peamiselt prootoneid, mis sensoreid tabavad.

Muret tekitavad osakesed kuuluvad kahte kategooriasse: need mis liiguvad kiirendusega eemale meie pidevas muutumises olevast Päikesest ning need, mis saabuvad suurel kiiruselt väljastpoolt päikesesüsteemi.

Viimane kategooria pärineb plahvatanud tähtedelt ja mustade aukude ümbrusest.

See galaktiline kosmiline kiirgus annab inimkeha tabades edasi palju energiat ja kahjustab rakkudes DNA-d. Selle vastu on ennast ka kõige raskem kaitsta.

Maa paks atmosfäär, magnetväli ja tohutu kivimimass kaitsevad planeedi pinnal elavaid inimesi, kuid süvakosmoses viibiva astronaudi jaoks ei muuda kosmilise kiirguse puhul suurt midagi isegi 30 sentimeetrit paks alumiiniumkest.

RAD andmetel sai kulgur teel Marsile päevas kosmilise kiirguse doosi, mis vastab 1,84 millisiivertile (Siivertites mõõdetakse kiirguse kahjulikku mõju bioloogilistele kudedele). See doos on umbes sama, kui teha kogu kehale haiglas kompuutertomograafuuring umbes iga viie päeva tagant.

Zeitlini sõnul oli uuringu eesmärk välja selgitada, mida peaks astronaut Marsi-missioonilt ootama, oletades, et tal on samamoodi kiirguse eest kaitstud kosmoselaev, ta reisib umbes samasuguse päikeseaktiivsuse ajal ja reis kestab vaid 180 päeva, mis on NASA eesmärk mehitatud lennu puhul Marsile. Kogudoos arvutati välja vaid Marsile ja tagasi lennu kohta ning tulemus oli 660 millisiivertit. Teadlased lubavad esitada andmed ka Marsi pinnal viibimise aja kohta, kui Curiosity on teinud rohkem mõõtmisi.

660 millisiivertit on aga suur osa 1000 millisiivertist, millele erinevad kosmoseagentuurid oma astro- või kosmonaute ligi lasta ei soovi. 1000 millisiivertit seostatakse surmava vähktõve saamise ohu viieprotsendilise kasvuga. Tõenäolised on ka neuroloogilised kahjustused ja silmanägemise halvenemine. NASA üritab hoida vähiriski suurenemist oma astronautidel alla kolme protsendi.

Kõigele sellele lisanduvad kosmoselennuga kaasnevad ohud üldiselt, nagu raketi start või maandumine teisel planeedil. See on ohtlik töö.

Kosmoseagentuurid on seadnud oma astro- või kosmonautidele üsna teadlikult konservatiivsed piirangud, kuid on ilmselt selge, et reegleid tuleb mõnevõrra leevendada ja võtta suuremaid riske, et Marsi-missioonile saaks loa anda.

Eraprojektide puhul võib aga stsenaarium olla teistsugune. Kaks projekti, Inspiration Mars ja Mars One, on hiljuti teatanud, et kavatsevad järgmise kümne aasta jooksul inimese olemasolevat tehnoloogiat kasutades Marsile viia.

Neis projektides osalevad eraastronaudid võivad pidada kiirgusega seotud täiendavaid riske vastuvõetavaks õnnemänguks erakordse võimaluse juures kõndida punase planeedi pinnal.