Rahvastiku juurdekasv aeglustub ning võib mõnedel hinnangutel täielikult peatuda juba osa praegu elavate inimeste eluajal. Meie planeedi rahvaarv ei pruugigi ületada üheksa miljardi piiri.

Nii et me oleme päästetud, eks ole? Lõppeks kaldutakse ju paljusid maailma hädasid - kuritegevusest ja keskkonnareostusest veepuuduse ja eelseisva nisukriisini - panema just ülerahvastatuse süüks.

Väike sündimus on aga teistpidi probleemne. Kui üks põlvkond saab vähem lapsi, on kindel, et järgmine põlvkond saab neid veel vähem.

See tähendab, et vanurite hulk ületab noorte oma ning nonde vanurite eest hoolt kandma jääb vähem inimesi; lisaks kuivab kokku töötav elanikkond koos eeldatava maksutuluga. See kõik toob pikas perspektiivis kaasa rahandusliku tasakaalutuse ja majanduse stagneerumise.

Mõned riigid, mis peavad oma sündimust liiga madalaks (s.t väiksemaks kui 2,1 last ühe naise kohta, mis on rahvaarvu püsivana hoidmiseks

vajalik taastootmismäär), on käivitanud kampaaniaid selle kergitamiseks. Appi võetakse enamasti meetmed nagu maksuvabastused lastega peredele või mingisugused rahalised toetused. Teiste riikide mõttelend on aga mõnevõrra loomingulisem.

Singapur

2012. aasta 9. augustil ühendas Singapuri valitsus jõud nätsukomme Mentos tootva ettevõttega ning korraldas Rahvusöö — kampaania, mille eesmärgiks oli ajendada paare oma "patriotismi plahvatuslikult väljendama" ning aidata kergitada riigi niru sündimust (0,78 last naise kohta).

Koostöö korras valmistatud reklaamvideo levis veebis kulutulena. Võite seda näha siin:

Aga see pole veel kõik! Singapuri linnaarendusamet on kehtestanud ülempiiri väikeste, ühe magamistoaga korterite ehitamisele. Nii püütakse pärssida erakliku eluviisi levikut ning suunata paare panema leibu ühte kappi ja tegema hoolega tittesid.

Singapuri riik kulutab aastas umbes 1,3 miljardit dollarit kodanike veenmisele järelkasvu tootma; sellest summast rahastatakse 15 000 dollari suuruseid vanematoetusi iga lapse kohta, maksusoodustusi ja pikemat emapuhkust.

Lõuna-Korea

Lõuna-Korea sündimus — 1,2 last ühe naise kohta — oli 2010. aastal arenenud riikide arvestuses üks madalamaid.

Seda on isegi vähem kui Hiinal, kus tänini kehtib agressiivne ühe-lapse-poliitika. Hiina sündimus on 1,6 last naise kohta.

Osaliselt on madalas sündimuses süüdi valitsuse 1970. ja '80. aastatel läbi viidud väiksemate perede loomise edendamise programm, kuid viimasel ajal on lapsi vähem saama hakatud hoopis majandusliku kitsikuse tõttu — lõunakorealaste leibkondlik laenukoormus, mis moodustab umbkaudu 160 protsenti sissetulekust, on Aasia kõrgemaid.

Üks Lõuna-Korea lapsevanemate suuremaid hirme on suutmatus tasuda oma lapse hoidmise ja harimise eest, mistõttu riik on lubanud poole võrra kärpida lasteaiatasu riiklikes lasteaedades ning kummutab agaralt arusaama, nagu oleks kolledžidiplom eduka karjääri tegemiseks alati hädavajalik.

Lõuna-Korea valitsus rakendab ka muid, loomingulisemaid meetmeid. Lisaks rahalistele preemiatele ja stiimulitele, mida makstakse rohkem kui ühe lapsega töötajaile, otsustas Lõuna-Korea valitsus 2010. aastal iga kuu kolmandal kolmapäeval, "perekonnapäeval", lülitada oma kontoreis valguse välja juba kell seitse õhtul, et aidata personalil laste saamisele ja kasvatamisele innukamalt pühenduda.

Ehkki programmi algatanud riigiametnik möönis, et varasemal kojumineku-ajal pole tõenäoliselt otsest põhjuslikku seost laste juurdetreimisega, ei saa see ilmselt ka kahju teha.

Venemaa

Madal sündimus, kõrge suremus ja võimalik, et ka elanikkonda laialdaselt laastav alkoholism on Venemaa rahvaarvu kahandanud juba 1990. aastatest alates.

Niisiis kuulutas riik 2007. aastal 12. septembri riiklikuks eostamispühaks lootuses, et paaridele kodanikukohuse täitmiseks täiendava töölt vaba päeva andmine toob üheksa kuud hiljem 12. juunil, Venemaa Päeval kaasa sündide arvu hüppelise kasvu.

Naistele, kes Venemaa Päeval sünnitavad, lubati külmkappe, raha ja isegi sõiduautosid.

Meetmel paistab olevat soovitud mõju — 2012. aastal jõudis Venemaa sündimus järele USA omale ja võimalik, et trügis sellest isegi ette.

"Sureva karu" jaoks on see suur asi: Venemaa on oma röögatu pindala tõttu juba praegu üks maailma hõredama asustusega riike.

Demograafiaeksperdid kinnitavad, et kui midagi ei muutu, võib suurriigi rahvaarv 2050. aastaks känguda allapoole 100 miljoni piiri.

2011. aasta presidendivalimiste kampaania raames lubas peaminister Vladimir Putin kulutada 33 miljardit naelsterlingit eesmärgiga tõsta Venemaa sündimust järgmisel viiel aastal 30 protsenti.

Rumeenia

1960. aastatel lähenes Rumeenia rahvastiku juurdekasv nullpunktile. See oli võimalikult arvukast töölisklassist johtuva majandusedu marksistlikku põhimõttesse uskuva kommunistliku riigi jaoks hirmutav väljavaade.

Niisiis võttis valitsus 1966. aastal kasutusele võrdlemisi drastilised, isegi õõvastavad meetmed. Too Nõukogude Liidu satelliitriik otsustas prääniku asemel piitsa kasuks.

Ehkki lasteteole meelitati kodanikke maksusoodustuste ja rahaliste stiimulite toel, võeti sellest kõrvale hoidjaid ka karistada. 25. eluaasta künnise ületanud lastetutele meestele ja naistele kehtestati nende perekonnaseisust hoolimata uus maks, mis võis neelata isegi kuni viiendiku sissetulekust.

Abielu lahutamine tehti kohutavalt keeruliseks; 1967. aastal võimaldati ametlikult lahutada vaid 28 abielu (aasta varem oli lahutatud 26 000 abielu).

Haiglatesse määrati politseipatrullid ülesandega takistada seadusega keelatud aborte. Rasestumisvastaste vahendite importimine lõpetati üldse.

Vähemalt lühemas plaanis andsid need meetmed tulemusi. Sündide arvu juurdekasv oli muljetavaldav — kui 1966. aastal sündis Rumeenias 273 687 last, siis 1967. aastal tervelt 527 764. Taoline tendents kestis aga vaid seni, kuni politseinikud haiglaid valvasid.

1980. aastatel seisis Nicolae Ceausescu režiim taas silmitsi sündimuse kahanemisega ning kehtestas selle tõstmiseks nüüd veelgi totalitaarsemad abinõud.

Rumeenlannadele tehti kohustuslikuks igakuised günekoloogilised läbivaatused, mis pidid tagama raseduse avastamise võimalikult varajases faasis ning ennetama selle katkestamist.

Taolisi kontrolle viisid läbi "demograafiapataljonid", mille ülesannete hulka kuulus ka lastetute kodanike ja abielupaaride ülekuulamine nende suguelu asjus.

Abordi tegemine muutus veelgi keerulisemaks; 1985. aastal teatas valitsus, et abordiõiguse saamiseks peab naisel muudele asjaoludele vaatamata olema viis last, kelle kõigi kasvatamisega ta parasjagu ka tegeleb, või peab tal endal olema vanust rohkem kui 45 eluaastat.

Samal ajal ei piisanud majanduskriisis vaevlevas riigis laste saamist soodustama mõeldud toetussummadest õieti isegi imikule piima ostmiseks.

Rumeenia kodanike viljakuse taolise sunniviisilise edendamise sünge kampaania päädis alles Ceausescu režiimi kukutamisega 1989. aasta verises ülestõusus.