Poliitilised mõrvad KGB ja CIA arsenalis külma sõja ajal
Aastakümneid oli NSV Liidu propagandal kombeks näidata näpuga - ameeriklased korraldavat poliitilisi mõrvu maailmas. Täna teame, et KGB ei olnud kriipsuvõrragi puhtam.
Nõukogude luureametkonna reorganiseerimisel 1954. aastal sai selle nimeks Riikliku Julgeoleku Komitee (Komitet Gosudarstvennoi Bezopasnosti, KGB), kuigi ta oli otseselt juba 1918. aastast tegutsenud tšekistliku repressiivaparaadi järeltulija.
USA luureteenistused leidsid tänapäevase vormi 1947. aastal kui loodi Luure Keskagentuur (Central Intelligence Agency, CIA) sõjaajal tegutsenud ja seejärel laiali saadetud luureteenistuse mantlipärijana.
Erinevalt KGB-st on CIA kogu aeg parlamentaarse järelvalve all tegutsenud, KGB allus vaid NLKP Keskkomitee kõige kõrgemale juhtkonnale. Külma sõja ajal oli vältimatu just nende agentuuride omavaheline kokkupõrkamine rahvusvahelisel areenil, mõlemad üritasid pukki aidata endale sõbralikke diktaatoreid, mõlemad suurjõud ostsid riike oma mõjusfääri ka majanduslike hoobadega. Ja mõlemad korraldasid ilmselgelt ka poliitilisi mõrvu.
Tsaari mõrvast tänasesse päeva
Poliitiline vägivald, teisitimõtlejatega arvete klaarimine algas 1917. aastal enamlaste riigipöördega Venemaal ja keiser Nikolai II tapmisega, ta kaasnes Kominterni, ehk siis ülemaailmse bolševike parteivõrgustiku kujunemisega, eriti ägedaks läks võitlus veel pärast 1927. aastat, kui kaks terroristlikku liidrit Trotski ja Stalin omavahel sõjajalale sattusid.
NSV Liidust põgenema löödud Lev Trotski tapeti jääkirve löögiga 1940. aasta augustis Mehhikos, ühe Hispaania kommunisti Ramón Mercaderi käe läbi, kes täitis Stalini käsku ja kes veel 1961. aastal ülendati selle eest NSV Liidu kangelaseks. Kuid ajal, mil NSV Liidus mõrvati miljoneid inimesi, oleks kõige silmatorkavam välismaal toimunud mõrv isegi liigne esiletoomiseks. 1940. aastate teisel poolel kadus jäljetult ka enamik Ida-Euroopa varasematest liidritest.
1959. aastal tapeti Münchenis Ukraina vastupanuliikumise juht Stepan Bandera. Mõrv sooritati KGB ülema isiklikul korraldusel tsüaniidiga mürgitades. Hilisem KGB juht Vladimir Krjutškov kinnitas 2005. aastal, et Bandera mõrv olevat olnud viimane kord, kui vastaste kõrvaldamiseks kasutati seadusvastaseid võtteid. Ilmselgelt ta valetas.
Rumeenia viimane diktaator Nicolae Ceausescu oli hiljem kindral Ion Pacepale kinnitanud, et 1965. aastal ametliku versiooni järgi kopsuhaigusse surnud Rumeenia parteijuht Gheorghe Gheorghiu-Dej mürgitati Moskvas viibides, kuna ta oli hakanud riiki läände keerama.
Samast allikast pärinevad ka väited, nagu KGB oleks tapnud Hiina liidri Mao Zedongi 1976., eksiilis olnud Iraani šahhi 1980. ja Pakistani president Muhammad Zia ul-Haqi 1988. aastal, vähemalt viimast on põhjust ka uskuda. Ja siis veel Itaalia kommunistide liidri Palmiro Togliatti kummaline surm Jaltas 1964. aastal, mil KGB valmistas juba ette Nikita Hruštšovi kõrvaldamist.
KGB ja tema satelliitorganisatsioonid Ida-Euroopas tegutsesid koostöös, nähtavasti ka Bulgaaria dissidenti Georgi Markovit mürgitades 1978. ja paavst Johannes Paulus II tapmist üritades 1981. aastal. Vahele mahtus Afganistani juhtide järjestikune kõrvaldamine 1979. aastal.
Ja siit jõutakse välja ka 2000. aastatesse, atentaatideni Tšetšeenia põrandaaluste liidrite vastu, Ukraina opositsioonijuhi Viktor Juštšenko mürgitamiseni dioksiiniga 2004. ja Aleksandr Litvinenko mürgitamiseni polooniumiga 2006. aastal. KGB poliitilised kombed on elanud edasi ka selle järglasorganisatsioonides.
Kuldsed kuuekümnendad ja CIA
CIA süüdistamine poliitilistes mõrvades oli küll osa KGB "atiivsetest abinõudest" ehk kunagi ei tea kas süüdistustel ka tõepõhja all on.
Tõepõhi paistab all olevat vähemalt väidetel, nagu CIA oleks tahtnud tappa Kuuba liidrit Fidel Castrot 1960. aastatel. Aga Castro elab siiani. Atentaadiplaanid jäid nähtavasti vaid plaanide tasandile.
CIA paistab olevat igal juhul segatud Kongo Demokraatliku Vabariigi peaministri Patrice Lumumba vangi langemisse ja hukkamisse 1961. aastal. Samas pole veel alust uskuda Nõukogude propaganda väiteid, mis üritasid ameeriklasi või britte seostada ka ÜRO peasekretär Dag Hammarskjöldi hukkumisega.
Tõsisem debatt kestab, kas CIA omas mingit pistmist Dominikaani Vabariigi massimõrvarist eksidktaatori Rafael Trujillo tapmisega 1961. aastal, agentuur ise väidab, et Trujillo tapjatega olid vaid pealiskaudsed suhted, relvad olid neil aga USA omad.
1960. aastatest tunnistab CIA ka kahtlase maiguga tegusid, Tšiili president Salvador Allende tapmist 1973. aastal aga CIA tänaseni omaks ei võta. Ja nüüd tunnistavad ka Tšiili uurijad, et Allende tappis end ise, Fidel Castro kingitud kalašnikovist tulistades.
1960. aastatel osales CIA sama aktiivselt erinevate riigipöörete korraldamises kui tervet kolmandat maailma "oma meeste" kontrolli alla viia üritanud KGB. tegemist oli putšide ja vastuputšide hiilgeajaga, mida teisel poolel püüti küll peita nime "revolutsioon" taha. Aga 1969. aastal oli president Richard Nixon keelanud USA luurelt poliitilised mõrvad ära.
USA naasis selle kombe juurde alles president George W. Bushi ajal, teadaolevalt on uuemal ajal tapetud erioperatsiooniga näiteks al-Qaida juht Osama bin Laden ja muidki al-Qaida tegelasi. Kuuekümnendate tagasitulekust siiski rääkida ei saa.
