Esimesel pilgul tunduks, et tegemist on väga rõõmsa ettevõtmisega, miks mitte viia internet ka iga vaese inimeseni. Paraku püüab Google samal ajal nendest teha aga oma sõltlasi.
Nüüd Filipiinidel katsetatav Free Zone, ehk vabatsoon, kus telefonid võiksid saavutada tasuta internetiühenduse, annab küll vaid piiratud juurdepääsu veebimaailmale, nimelt Google'i otsingumootorile, meiliühendusele, sotsiaalvõrgustikule Google+. Teine nuhtlus, mis sellega võib kaasneda, on muidugi ka Google'i reklaamid, mis peavad leidma tee ka telefonidesse.
Ka riikides, kus püsiühendust pakkuda pole võimalik, aga mobiiltelefonide võrgud juba toimivad, aitaks see tuua internetti ja Google'i võrku miljoneid uusi inimesi. Ja kellele piiratud ühendusest ei piisa, sellele tekib ekraanile pakkumine märksa kallima põhjalikuma ühenduse loomiseks. Samal ajal on aga kolmanda maailma probleemiks ka see, et inimesed kasutavad vanu ja iganenud telefone, mis pole just kaasaegseteks ühendusteks loodud.
Nutitelefonide revolutsioonini vaesemas maailmas tuleb veel mitu sammu astuda. Odavinterneti variantide arendamisega kolmanda maailma tarbeks tegutsevad küll ka rivaalitsevad ettevõtted.
Viimastel andmetel on mobiiltelefone maailmas käibel juba enam kui kuus miljardit, kui inimkonna suuruseks arvestatakse seitse miljardit inimest. Internetti kasutab aga vaid 35 protsenti maailma elanikest. Eurooplastest 74, ameeriklastest 56, aafriklastest vaid 13 protsenti.
