Esimesed saavad juurde vajalike kogemusi ning arendavad omavahelist koostööd ning teised näevad, et NATO ning palju kõneainet tekitav artikkel viis ei ole vaid tähtsal paberil olev ilus jutt, vaid ka reaalne tegevus, mille rakendamist harjutavad liitlasriigid pidevalt ka rahuajal. Et vajadusel laitmatult ellu viia, selgitab brigaadikindral Sirel Kaitseväe peastaabi teavitusosakonna vahendusel antud usutluses.

Kui keeruline on juhtida Sabre Strike´i, õppust, mis korraga toimub mitmes kohas?

Sabre Strike toimub tänavu tõesti erinevates kohtades ning lausa ka erinevates riikides - õppuse põhielemendid on olnud Tapal ja Ādažis, allstruktuurid on Tartus, Tallinnas ja Ämaris, vahepeal liigub brigaad Läsnale. Aga juhtimine eriti keeruline ei ole.
Kindlasti on tegemist huvitava väljakutsega, kuna ma ei ole võimeline igapäevaselt füüsiliselt kontrollida kõike, mida toimub. Aga maaväe ülemana olen distantsjuhtimisega harjunud – mul on ka õppuste välisel ajal juhtida Eestis üksusi, mis asuvad erinevates kohtades. Aga nii nagu Eestis, on mul ka siin, õppusel, tublid abilised-alluvad, erinevate valdkondade ja üksuste ülemad, kes kannavad enda alluvate tegevuste eest vastutuse ning kannavad mulle ette.

Kuidas on Tapal toimuv harjutus seotud sellega, mida teevad erinevate riikide sõdurid Lätis?

Staabiõppus, mis toimub Tapal, on oma stsenaariumi järgi täismahuline sõda. Ehk see, mida tavainimene on harjunud kuulma nimetuse all artikkel viis operatsioonid. Meie stsenaariumis on kaks vaenulikku poolt, kes kasutavad teineteise vastu konventsionaalseid võtteid - meil sõidavad tankid, lasevad suurtükid, jalaväepataljonid sõdivad teineteise vastu. Eesti kaitseväe tegevus suures pildis ongi valmistumine Eesti kaitsmiseks sõjaliste meetmetega ning seda koalitsiooni jõudude koosseisus. Tapal toimuval staabiharjutusel, mida toetab arvutisimulatsiooniga Tartus asuv Matkekeskus, me seda harjutamegi.
Kui ma vaatan käsku, mille järgi õppuse täismahuline sõda toimub, on selle viimane etapp rahutagamise- ning julgeolekuoperatsioonid, mida harjutatakse viimases faasis ka Lätis, Ādažis.
Seal valmistame me oma sõdurid minekuks Afganistani. Läti kompanii läheb sinna juba paari kuu pärast, eestlaste rotatsioon algab sügisel, USA merejalaväelased on aga alles hiljuti tagasi tulnud, nii et tegemist on omapärase õppusega, kus erinevate riikide kaitseväelased, sõdurid, saavad omavahel kogemusi jagada ning läbi selle saada veelgi paremateks spetsialistideks.

Indrek Sirel õppusel

Aga lisaks sellele, et mehed valmistuvad missiooniks, annab see õppus midagi juurde ka oma riigi kaitsele?

Kindlasti. Esiteks, piirkondlik kontekst. Balti riikidele, Eestile, Lätile ja Leedule, on väga tähtis, et tänavu meie piirkonnas toimub mitu erinevat rahvusvahelist õppust – Sabre Strike, mis on maaväekeskne, kuid õhuväe elemendiga, samal ajal korraldatav õppus BaltOps, kus harjutatakse ka varustuse mahalaadimist, paari nädala pärast algab Leedus liitlaste maabumisharjutus, seejärel toimub õppus Baltic Host, kus kolm Balti riiki harjutavad arvuti simulatsiooni toel seda, kuidas Eestisse tuleb üks NATO korpus. 

Kõik need õppused tõestavad, et NATO jaoks on Balti riigid tähtsad ja just seepärast lisaks plaanide tegemisele panustatakse ka nende plaanide testimisse. See annab ka tavainimestele teadmise ja läbi selle ka kindlustunde, et see, mida Eesti ja teiste riikide poliitikud räägivad NATO ühtsusest ja artikkel viiest ei ole pelgalt ilus jutt – sest meie, sõjaväelased, valmistume ka rahuajal alliansi põhimõtete rakendamiseks, selgitame harjutuste käigus kitsaskohti, viime sisse täiendusi ning oleme vajadusel võimelised kõik koos olemasolevad plaanid ka ellu viia.
Teiseks, koostöö. Tihti räägitakse targast kaitsest ja ma arvan, et koostöö ongi üks targa kaitse mooduseid. Võib-olla Eesti Kaitseväel ei ole veel kõiki vajalike võimekusi, tehnikat ja relvi, aga rahvusvaheliste õppuste käigus, kus meie juurde tulevad teiste riikide üksused, saame me juba täna harjutada ja õppida, kuidas kasutada elemente, mille soetamine on meil alles ees. Ning kogemus, mida me täna saame annab meile kindluse hetkel, kui meil tekkib vajadus enda kaitseks välja astuda.
Ma näen, kuidas me reaalselt teineteiselt õpime. Õpime jagades kogemusi, mida oleme saanud missiooni piirkonnas või enda riigisisestel õppustel. Ma olen kuulnud, kuidas inimesed räägivad, et Ameerika on suur ja võimas riik, kelle kogemusi ei anna meie omadega võrrelda ning mis neil on meilt õppida, olen kuulnud, et tegelikult peaksime meie istuma suud lahti ja kuulama, mida nad räägivad. Rahvusvahelised õppused aga annavad kinnitust sellele, et targemaks saavad kõik osalejad, kõik saavad teada midagi uut, õppida uusi taktikaid, võtteid. Koostöö annab kindlustunde, et kui tuleb vajadus, oleme me võimelised sõdima ühtse meeskonnana.
Sabre Strike´i lööklause ütleb: tugevamaks läbi koostöö. Ning need kaks sõna ongi kõikide rahvusvaheliste õppuste märksõnadeks.

Kolme suure õppuse korraldamine on kurnav või on Eesti Kaitsevägi oma arengus juba jõudnud nii kaugele, et saame sellega hakkama?

Kui ma ütleks, et probleeme ei ole, siis ma ilmselt valetaks. Kindlasti on ta kurnav. Ei saa unustada seda, et Eesti Kaitsevägi alles lõpetas õppuse Kevadtorm, mis on piirkonna üks suurimaid ja samamoodi nõuab ressursse, olgu need siis inimesed või raha. Kevadtorm on ju ka võtnud rahvusvahelise mõõtme – näiteks Läti üksused, kellega me täna siin oleme, olid paar nädalat tagasi Eestis. Suurim raskus seisneb selles, et meie kõiki õppusi tuleb ette valmistada väikse meeskonnaga. Aga kuigi Eesti on Sabre Strike´i üks korraldajaid ning meie riigi lipp on tänavu teiste osalejatega võrreldes veidi kõrgemal lehvimas, ei suudaks me üksinda kõiki tänavu toimuvaid õppusi ellu viia. Õnneks oleme meie osa rahvusvahelisest professionaalsest meeskonnast, kes jagab samu väärtusi ja omab ühtset eesmärki, ning kõik koos saame me suurepäraselt hakkama.