Viikingid võisid Ameerikasse seilata iseäraliku kristalli abil

Legendi kohaselt hoidsid viikingitest meremehed Päikese poole kristallist „päikesekive“, mille abil leidsid õige tee. Nüüd tuleb välja, et legendil võib all olla tõepõhi.

Uurijad on juba ammu imestanud ja vaielnud selle üle, kuidas suutsid viikingid 11. sajandil, sadu aastaid enne kompassitehnoloogia jõudmist Euroopasse, edukalt ümber põhjapoolkera seilata. Lisaks tuule, lainete ja murdlainetuse mõjude trotsimisele on ainus võimalus maismaast kaugel päevasel ajal navigeerimiseks jälgida Päikese suunda. Udusel või tormisel päeval, samuti Põhjala suvede pikkadel hämarikel pole see aga niisama lihtne, vahendab Discover Magazine.

Ajaloolased on välja pakkunud, et kaltsiumkarbonaadi levinud vormist kaltsiidist moodustunud kristallide erilised optilised omadused võisid suuna leidmisel abiks olla, ent seni polnud vastavat teooriat praktikas kontrollitud.

Islandi paoks nimetatavad kaltsiidikristallid kujutavad endast kaltsiumkarbonaadi sellist vormi, mida iseloomustab eriline omadus, mida nimetatakse kaksikmurdumiseks: mineraalikildu tabav valguskiir lõheneb pooleks ja liigub läbi kristalli mööda kaht rööpset rada, mis selgitab ka seda, miks kaltsiit kujutise kahekordistab. Kahe kujutise suhteline eredus — s.t, eri radu pidi liikuva valguse hulk — sõltub valguse orientatsioonist kristalli pinnal. Uurijad näitasid, et selle omaduse abil on võimalik tuvastada raskestileitavaid valgusallikaid, näiteks Päikest pilvisel päeval.

Põhimõtteliselt tekitab kristall valgusallika suhtes teatud nurga alla paigutatult kaks täpselt võrdse eredusega valguskiirt, kusjuures ereduste kontrast on inimsilmale üllatavalt hästi hoomatav. Kui uurida päikesepaistelistes tingimustes välja, milline täpselt peab nurk antud efekti saamiseks olema, saab kogu protseduuri Päikese leidmiseks korrata ka udus.

Teadlased, kes meetodit mitmesuguste Islandi pao tükkidega katsetasid, suutsid Päikese suunda määrata viiekraadise täpsusega.