Eile lõhkes keskkonna ressursibilanss, aasta lõpuni elame Maale sisuliselt võlgu
Maa eelarvekrahhi-päevaks (ingl Earth Overshoot Day) kuulutatud 27. september tähistas päeva, mil inimkond on trusti arvutuste kohaselt ära kulutanud terve aasta jagu planeedi tootlikkusest, vahendab Discovery News.
„See on nagu aastapalga äraraiskamine kolm kuud enne aasta lõppu ning seejärel säästudest näpistamine, aastast aastasse,“ selgitas trusti president Mathis Wackernagel AFP artiklis. „Üsna varsti saavad säästud otsa.“
Inimkond sõltub planeedist kõiges. Maa annab meile toidu, kütuse ja riided, ent alates 1970ndatest aastatest oleme me ära kasutanud rohkem ressursse kui üks planeet pakkuda suudab, leiab GFN. Et jätkata tarbimist senisel tasemel, läheks meil vaja 1,3 kuni 1,5 Maad.
Kuna varu-Maad pole kusagilt võtta, oleme me keskkonna ees võlgu. Ja erinevalt USA riigivõlast pole mingit võimalust seda võla-lage kergitada. Kui planeedi ressursid on kord ära raisatud, pole meil minna mitte kusagile.
„Toiduainete hoogsalt kerkivad hinnad ja kliimamuutuse sandistavad mõjud on tegelikkus, mis hakkab endast pärast aastaid kestnud võimeteülest laristamist meie majandusmudelitele märku andma,“ nentis Wackernagel.
Maa eelarvekrahhi-päev pole täpne mõõt, vaid püüd esitada inimtegevuse mõjusid vaadeldaval kujul. GFN-i veebileht märgib, et 27. september asub pigem võimaliku ajaskaala tagumises otsas.
Algselt töötas Maa eelarvekrahhi-päeva idee välja uue majanduse sihtasutus New Economics Foundation. Kuupäeva väljaarvutamiseks kõrvutatakse inimkonna nõudlust Maa olemasolevate varudega. Arvutusi mõjutavad mitmed tegurid — Maa keskkonna taastootmisvõime, inimeste tarbimiskäitumine ja üleüldine rahvaarv. Lihtsustatult näeb valem välja selline:
[planeedi biotootlikkus / maailma ökoloogiline jalajälg] × 365 = Maa eelarvekrahhi-päev
Valem on küll väike, ent nõuab röögatut hulka algandmeid. Kas teadlased on tõesti võimelised hindama kogu planeedi biotootlikkust ning kogu inimkonna ressursikasutust?
„Seda on võimalik hinnata selliste näitajate alusel nagu päikesevalguse ja sademete määr, maismaa pindala ja taimestiku seisund,“ kinnitas Missouri ülikooli bioloog Jan Weaver.
„Hinnangu koostamine sarnaneb sellele, kuidas ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioon FAO prognoosib põllumajanduse saagikust ja metsade tootlikkust,“ selgitas Weaver.
Muud riiklikud ja rahvusvahelised agentuurid kasutavad sarnast metodoloogiat energia- ja toiduvajaduse hindamiseks — lähenemine, mis Weaveri sõnul paistab andvat mõistlikke tulemusi.
Kõigi vajalike andmete üle arvepidamise juures on GFN-ile abiks riiklikud ökoloogilise jalajälje aruanded (ingl National Footprint Account). Trusti veebileht sedastab: „Riiklikud öko-jalajälje aruanded mõõdistavad riikide ökoloogiliste ressursside kasutust ja ressursitootlikkust ajaskaalal. Toetudes umbes 5000 andmepunktile, mis laekuvad igal aastal igalt riigilt, arvutatakse aruannete alusel välja 241 riigi, territooriumi ja regiooni öko-jalajäljed 1961. aastast tänapäevani. Need aruanded moodustavad tuumandmestiku, mis on vajalik kogu maailma ökoloogilise jalajälje analüüsimiseks.“
Ameerika Ühendriikidel on lisaks koletislikule majandusvõlale ka massiivne võlgnevus keskkonna ees. USA öko-jalajälg on tohutusuur — kui kõik tarbiksid sama palju ressursse kui keskmine ameeriklane, oleks inimkonna vajaduste rahuldamiseks tarvis suisa viit Maad.
Ka Euroopa ja Kanada öko-jalajäljed on suured. Hiina, India ja muud arengumaad trügivad kiiresti neile järele. GFN-i hinnangul, mis sedastati mullu aruandes Living Planet Report, kasutab inimkond aastaks 2030 juba kaks korda nii palju ressursse kui Maa taastoota suudab.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!