Ees seisab hävitavate tagajärgedega tormiline päikeseperiood
Päikeselaike on jälgitud kahesaja aasta jooksul ning selle põhjal on Päikese aktiivsuse keskmiseks pikkuseks ligikaudu 11 aastat. Päikeselaigud on Päikese pinnal tumedatena paistvad suhteliselt jahedad piirkonnad, mis on seotud võimsate magnetjõududega, kirjutab Novaator.
Viimane päikeseaktiivsuse tsükkel algas 1996. aastal ning on teadmata põhjustel kestnud oodatust kauem. Hetkel on ekspertide sõnul siiski näha järjest rohkem märke selle kohta, et päikeseaktiivsus läheneb maksimumile.
NASAs kosmose ilmastiku ennustamisega tegeleva teadlase Joe Kunches'i sõnul saabub viimaste ennustuste kohaselt päikeseaktiivsuse maksimum umbes 2013. aasta keskel.
Samas eelneb ja järgneb sellele kahe ja poole aasta võrra pikendatud kõrge aktiivsusega periood.
Kõige raevukamatel hetkedel väljutab Päike elektromagnetilise kiirguse vooge ja aset leiavad päikesekrooni massipursked.
Sellise lööklaine Maale jõudmine võib võtta aega mitu päeva. Kohale jõudes surub see Maad kaitsva magnetvälja kokku, mille tulemusena vabaneb energia, mis on kõrgetel laiuskraadidel nähtav virmalistena.
Päikesekrooni massipursked ei too siiski ainult ilu. Nad võivad valla päästa staatilisi elektrilahendusi ja magnettorme, mis omakorda võivad elektroonika rivist välja lüüa.
Vähem kardetavaks probleemiks on protuberants, mille tulemusena võivad ülisuure laenguga prootonid jõuda Maale kõigest mõne minutiga.
Ohus on 36 000 kilomeetri kõrgusel geostatsionaarsel orbiidil asuvad telekommunikatsioonisatelliidid ning 20 000 kilomeetri kõrgusel asuvad GPS-satelliidid, millest sõltub lennu- ja laevaliiklus.
2010. aasta aprillis kaotas näiteks Intelsat Põhja-Ameerikat kommunikatsioonidega varustava satelliidi Galaxy 15, kui ilmselt Päikese tegevuse tulemusel katkes side maapealse kontrollikeskusega.
2005. aastal põhjustas päikesetormist tulenev röntgenkiirgus maapeal ühenduste kadumise GPS satelliitidega, mille tulemusel ei olnud 10 minutit GPS signaale.
Satelliite tootva firma Astriumi inseneri Thierry Duhameli sõnul kasutavad satelliitide disainerid Päikese raevukusega toimetulekuks tugevaid ning järeleproovitud komponente ja kaitsekilpe. Seda vaatamata sellele, et satelliidid on seetõttu raskemad ja kobakamad ning seega ka nende orbiidile viimine kallim.
Teise ettevaatusabinõuna kasutatakse süsteemide liigsust, et tagada satelliitide toimimine ka juhul, kui üks süsteemidest lakkab funktsioneerimast.
Maal on potentsiaalselt ohustatud nii elektriliinid, andmeside, ka nafta- ja gaasijuhtmed.
Esimene ohumärk saabus 1859. aastal, kui siiani suurim täheldatud päikesekrooni massipurse tekitas punaseid, purpurpunaseid ja rohelisi virmalisi isegi troopilistel laiuskraadidel.
Selle tulemusel väljus kontrolli alt värskelt kasutusele võetud telegraaf põhjustades operaatoritele elektrilööke ning isegi telegraafides kasutatava paberi süttimist.
1989. aastal seiskas palju väiksem protuberants Kanadas asuva Quebeci hüdroelektrijaama töö, mille tulemusena oli kuus miljonit inimest üheksa tunni jooksul elektrita.
2008. aastal toimunud USA kosmoseilmastiku ekspertide seminaril leiti, et näiteks suurem geomagnetiline torm jätaks 2005. aastal möllanud orkaani Katrina rahalised tagajärjed kaugele varju.
Suurem päikesetorm võib esimesel aastal maksma minna 1-2 triljonit USA dollarit ning selle tagajärgede täielikuks likvideerimiseks võib kuluda 4-10 aastat.
Kunches'i sõnul võib kokkuvõtvalt öelda, et Päikese puhul on tegemist muutliku tähega, mille kohta on meil puudulikud teadmised.
