Sheffieldi ülikooli astronoomidel õnnestus esmakordselt salvestada kõhedusttekitavaid muusikalisi harmooniaid, mida tekitab Päikese välises atmosfääris magnetväli, vahendab The Daily Telegraph. Kuula helilõiku
!

Nad avastasid, et hiiglaslikud magnetsilmused, mida on nähtud Päikese atmosfääri väliskihtidest välja keerdumas — nn kroonisilmused —, võnguvad samamoodi nagu muusikariista keeled. Mõnikord käituvad nad aga pigem sarnaselt läbi puhkpilli kulgevatele helilainetele.

Teadlased suutsid neist mõnikord enam kui 60 000 miili pikkustest silmustest tehtud satelliitfotode põhjal taastada heli, teisendades nähtavad võnked akustilisteks ja tõstes võnkesagedust, kuni see inimkõrvale kuuldavaks muutus.

“Kummaliselt kaunis ja põnev oli esmakordselt kuulda neid helisid, mis pärinevad sedavõrd suurest ja võimsast allikast," ütleb Sheffieldi ülikooli juures tegutseva päikesefüüsika uurimisrühma juht professor Robertus von Fáy-Siebenbürgen.

"See on mingis mõttes muusika, sest selles esineb harmooniaid. Taoline lähenemine pakub meile uusi viise Päikese tundmaõppimiseks ja uut arusaama Päikese miljonite kraadideni küündivate välimiste kihtide füüsikast.”

Arvatavasti on kroonisilmustel oma osa Päikese protuberantside tekkes, mis paiskavad tugeva laenguga osakesi kosmosesse ja põhjustavad kosmoseilmastikuks (ingl space weather) nimetatavat nähtust.

Kui Päikese aktiivsus ja seega protuberantside sagedus kasvab, võib tekkiv “päikesetorm” Maa peal elektroonikaseadmeid hävitades, elektrivõrke üle kuumendades ja satelliite kahjustades kaasa tuua katastroofilisi tagajärgi.

Eelmisel nädalal hoiatas NASA, et Päikese aktiivsus hakkab pärast pikemat madala aktiivsuse perioodi kasvama ning ähvardab aastal 2013 kiiritada kogu süsteemi enneolematult tugeva magnetilise energiaga.

Fáy-Siebenbürgen ütleb, et “päikesemuusika” analüüsimine võiks pakkuda uusi viise protuberantside olemuse mõistmiseks ja nende mõjude ennetamiseks.

Kroonisilmused võnguvad küljelt küljele, kuna Päikese pinnal toimuvate plahvatuste lööklained “tõmbavad” neid üsna sarnaselt kitarrikeeltele.

Samuti leidsid teadlased, et silmused võnguvad ka edasi-tagasi, mis meenutab akustiliste lainete liikumist puhkpillis.

Fáy-Siebenbürgeni uurimust esitleti seoses Sheffieldi ülikooli uue projekti Project Sunshine avalikustamisega. Projekti eesmärk on leida uusi viise päikeseenergia rakendamiseks ja Päikese enese mõistmiseks.

“Silmused võnguvad nagu kitarrikeeled või õhk puhkpillis. Aja jooksul lained sumbuvad, ja seegi ütleb meile midagi uut Päikese atmosfäärifüüsika kohta,” ütleb Fáy-Siebenbürgen.