1,9 miljoni aasta vanustel kivististel, mis võisid kuuluda emale ja pojale, esineb nii inimese kui ahvi omadusi. Olenditel olid pikad sirged jalad ja esileulatuvad ninad, aga ka pikad ja peenikesed käsivarred ning ronimiseks sobilikud haaritsjalad, vahendab The Times.

Liigi Australopithecus sediba avastamine annab mõista, et pärisinimesed võisid tekkida seniarvatust varem ning et eksisteeris “üleminekuperiood”, mille vältel meie kõugud tegelesid samaaegselt nii puude otsas turnimise kui püstijalu kõndimisega.

“Me usume, et Australopithecus sediba võib osutuda bioloogilise perekonna Homo määratlemise võtmeks. Need kivistised paistavad endast kujutavat mosaiiki, kus liituvad omadused, mis võimaldavad taolisel loomal end koduselt tunda mõlemas maailmas,” ütleb uurimust juhatanud Witwatersrandi ülikooli paleontoloog Lee Berger.

Koobas asub Johannesburgi lähistel piirkonnas, mida on nimetatud “inimkonna hälliks”. Bergeri kümneaastane poeg Matthew märkas üht luustikest koeraga mängimise käigus.

Naine võis olla hilistes kahekümnendates või varajastes kolmekümnendates eluaastates, temaga koos leitud poiss kaheksa- või üheksa-aastane, teatab ajakirjas Nature avaldatud aruanne. Leitud on veel kaks luustikku, kuid töörühm pole seni rohkem üksikasju avaldanud.

Nii naine kui poiss võisid maapinnal püsti seistes olla umbes 1,3 meetri pikkused, nende kõnnak oli tõenäoliselt sarnane inimese omale ja nad võisid olla suutelised jooksma. Ehkki A. sediba aju oli väike, paistab see olevat olnud arenenum varem leitud australopiteekuste omadest. Uurijad osutavad, et äsja avastatud liik võib olla ka tänapäeva inimeste eelkäija Homo erectuse otsene esivanem.

Taoline klassifitseerimine on aga paleontoloogide hulgas esile kutsunud raevukaid lahkarvamusi. “Väide, nagu esindaksid nood kivistised praegu elavate inimeste esivanemate liiki, on eksitav ja vigane,” rõhutas New South Walesi ülikooli teadur Darren Curnoe. Tema sõnul oli too liik Homo esivanema kohta liiga algeline.