Victoria muuseumi bioloog Julian Finn ütleb, et hakkas üllatusest õhku ahmima, kui nägi esimest korda, kuidas rusikasuurune kaheksajalg Amphioctopus marginatus oma kaasaskantava kaitsekilbiga mööda merepõhja ringi vudis, vahendab AFP.

„Me tavaliselt ei seosta kompleksset käitumist selgrootutega, madalamate eluvormidega,” ütleb Finn. „Oskus kasutada tööriistu on omane pigem kõrgematele selgroogsetele: inimestele, ahvidele ja mõnedele lindudele. „Uuring näitab, et keerulisem käitumine ei piirdu ainult meiega. Selleks on suutelised paljud loomad.”

Kui Finn nägi kaheksajalga esimest korda kilbiga kohmakalt jalutamas, ei olnud ta kindel, kas tegemist pole mitte kummastava üksikjuhtumiga — kaheksajala lähim sugulane on teadupärast tigu.

„Uurisime kümne aasta jooksul 20 kaheksajalga, kellest neli tassisid kookoskilpi endaga kaasas,” kommenteeris ta Indoneesia rannikul läbi viidud uuringut. „Nad korjasid pähklikoore muda seest üles ja vedasid selle oma keha all kaasa.” (Indoneesia rannikul elavatel inimestel on komme kookospähklikoored merre heita.)

Finn ütleb, et kilbi tassisime aeglustas loomade liikumist ja muutis nad kiskjatele haavatavamaks. Ent uuritud isendid tegid seda kaugema sihi nimel — pähklikoor leidis hiljem kasutust varjendina. Ohtu haistev kaheksajalg puges koore alla peitu. Mõni varjas end koguni kahe kilbi vahele ja piilus siis nende vahelt ümbritsevat maailma.

„See muudab antud käitumise erinevaks nende loomade omast, kes korjavad midagi üles kiire kasu eesmärgil,” märgib Finn.

Uuring ilmus ajakirjas Current Biology.

Vaata videot SIIT!