„Suur osa nende probleemidest võib tuleneda millestki, mis on väga sarnane õppimisraskusele,” selgitab Wisconsin-Madisoni ülikooli psühholoog Joseph Newman, kes uuris psühhopaatiliste isikuomaduste vangide reaktsioone valu ootusele, vahendab NewScientist.

Varasemad katsed on andnud mõista, et taolised inimesed ei pruugi hirmu tunda, samal ajal kui ajutomograafia-uuringud on näidanud ebanormaalseid arenguid mandelkehas, piirkonnas, mis töötleb hirmu ja muid emotsioone. See on aidanud kaasa arvamuse kujunemisele, mille kohaselt psühhopaadid on „emotsionaalselt pinnapealsed”, ütleb Newman. „Inimesed nimetavad neid külmaverelisteks kiskjateks.”

Selgitamaks välja, miks taolised inimesed käituvad, nagu nad käituvad, värbas Newmani töörühm 125 tõsiste roimade eest vabadusekaotusega karistatud meessoost kinnipeetavat ning hindas nende psühhopaatilisi isikuomadusi, muu hulgas nartsissismi, impulsiivsust ja kalkust. Katsealustest umbes 20% tulemused võimaldasid neid kirjeldada psühhopaatidena — suhe, mis on kurjategijate seas tavaline, kuid märksa kõrgem üldise elanikkonna hulgas esinevast ühestainsast psühhopaatia-protsendist.

Seejärel ühendati kinnipeetavad seadmetega, mis mõõtsid nende silmapilgutuse tugevust — tegemist on hirmu tugevuse määra indikaatoriga —, ning nende ette paigutati ekraanid. Katsealuseid hoiatati, et ülesannete käigus, milles ekraanil vilgutati tähti, võib elektrilöök mõnikord järgneda punasele tähele, aga mitte kunagi rohelisele.

Saanud ülesande vajutada nuppu osutamaks, kas täht on rohelist või punast värvi, võpatasid tuntavate psühhopaatiliste karakteristikutega katsealused punaste tähtede peale sama tugevasti kui teised katsealused. Kui neil aga paluti näidata, kas tegemist on suur- või väiketähtedega, ei pilgutanud psühhopaatidest kinnipeetavad punaseid tähti nähes peaaegu üldse silmi, samas kui ülejäänud katsealused ootasid endiselt kerget elektrilööki.

See annab mõista, et psühhopaatilised isikud tajuvad hirmu sama palju kui normaalsed inimesed, ning jätavad kartmatu mulje ainult sellepärast, et neil on raskem pöörata tähelepanu sellele, mis on hirmutav ja mis ei ole, ütleb Newman, kes loodab, et tema hüpoteesi saab rakendada psühhopaatiliste retsidivistide ümberkasvatamisel. „Nad on kurikuulsad selle poolest, et neid on väga raske või lausa võimatu ravida,” ütleb ta.

Wisconsini parandusasutuste ameti psühholoog Donald Hands teeb Newmaniga koostööd ravi pilootprogrammi väljatöötamisel. Tema sõnul võiks korduvate kuritegude vältimisel olla kasu sellest, kui meenutada psühhopaatilistele seaduserikkujatele nende tegude otseseid tagajärgi nagu vahelejäämine ja tagasi vanglasse sattumine.

Newmani avastus võib samuti veenda vanglaametnikke kohtlema psühhopaate teistmoodi. „Ma usun, et meie töö näitab, et osa inimlikkust on neis säilinud,” ütleb Hands. „See esitab väljakutse uskumusele, et psühhopaadid on robotid.”