Rooma impeeriumi rahvaarv viimaks teada
Rooma vabariigiajajärgul, mis kestis umbes viiendast sajandist esimese sajandini eKr, pidid Rooma täiskasvanud meessoost kodanikud makse maksma ja sõjaväes teenima, samuti oli neil valimisõigus. Et rahvastiku selle osa ja nende maksustatava omandi üle arvet pidada, korraldas Rooma riik perioodiliselt rahvaloenduseid.
Seletamatu juurdekasv
Kolmanda sajandi keskpaigast teise sajandi lõpuni eKr kasvas täiskasvanud meeste populatsioon hinnanguliselt umbes 200 000-lt 400 000-le isikule. Sellised arvud ei klapi aga esimese keiser Augustuse esimesel sajandil eKr ja pKr korraldatud rahvaloendustega, mille kohaselt kasvas meessoost elanikkond neljalt miljonilt viiele miljonile.
Ehkki Itaalia poolsaarel elutsenud liitlastele kodanikustaatuse omistamine selgitab osa juurdekasvust, jääb ometi seletamatuks Rooma rahvaarvu kahe- või kolmekordistumine enne Augustuse esimest rahvaloendust aastal 28 eKr. Selle üle, mis täpselt taolise juurdekasvu põhjust, vaieldakse elavalt siiamaani.
Ühe leeri arvates tingis vasturääkivuse asjaolu, et keisririik hakkas rahvaloenduse raames arvet pidama ka naiste ja laste üle. Ehkki see selgitaks suhtelist juurdekasvu, tähendaks see tegelikult, et Rooma rahvaarv üldises lõikes hoopis kahanes. Samuti ei leidu ajaloolistes ürikutes ühtegi märget selle kohta, et loendamisel oleks arvesse võetud elanikkonda tervikuna.
Debati teises leeris oletatakse, et toimus lihtsalt rahvastiku plahvatuslik juurdekasv. See tähendaks, et Rooma keisririik — ja muud vanaaja ühiskonnad — saavutasid märksa kõrgema majandusliku võimsuse kui varem eeldatud. See omakorda tähendaks, et Rooma ajalugu sellisel kujul, nagu seda tänapäeval mõistetakse, tuleks ümber kirjutada.
Juhtlõngad leiti müntide hulgast
Et vaidlusele lõpp teha, keskendusid Connecticuti ülikooli teoreetiline bioloog Peter Turchin ja Stanfordi ülikooli antiikajaloolane Walter Scheidel piirkonnas ohtralt esinevatele mündileidudele, sala-aaretele, mille kujul inimesed peitsid oma sääste, et kaitsta neid poliitiliselt või ühiskondlikult tormilistel perioodidel. Kui oma vara peitnud inimesed hukkusid või pagendati, ei saanud nad sellele järele tulla, jättes mündid-ehted arheoloogide leida.
Ajakirja Proceedings of the National Academy of Sciences äsjases numbris uurimustöö avaldanud teadlaste sõnu on müntide matmise aegade kaardistamine hea kaudne meetod siseriikliku sõjategevuse ja rahutuste intensiivsuse hindamiseks ning seega rahvastiku demograafia võtmeindikaator.
“Peidetud aarded on oivaline sisemise rahutuse näitaja,” ütleb Turchin. “See fenomen on üleüldine, iseloomulik mitte ainult Roomale.”
Mudel, mille teadlased müntide jaotuse ja varasematest perioodidest pärinevate vähem vastuoluliste rahvaloenduste andmete põhjal koostasid, annab mõista, et Rooma rahvaarv pärast aastat 100 eKr tõesti kahanes, mis omakorda annab alust arvata, et rahvaloendusel hakati tõepoolest arvesse võtma ka naisi ja lapsi ning et muistne Rooma riik polnud märkimisväärselt suurem kui ajaloolased seni arvanud olid.
Turchini ja Scheideli hinnangute kohaselt küündis kogu Rooma keisririigi elanikkonna — ja mitte ainult selle meessoost osa — arvukus esimese sajandi eKr lõpuks kusagile nelja kuni viie miljoni kanti.
“Argument võib tunduda müstiline, aga tegelikult pole seda, sest erinevus on nii suur — koguni 200 protsenti,” ütleb Scheidel. “Käesolev mudel klapib palju paremini väiksema rahvaarvuga. Ma ei ole kindel, kas mudel üksi on seda absoluutselt tõestanud, kuid kahtlemata toetab see madala rahvaarvu hüpoteesi.”
