Õues hakkab hämaraks minema, õhku täidab grillimise lõhn ja läbi pladiseva vihma kostab meeleolukas muusika. Seisan pimedas minibussis ja tõmban jalga erkoranže veluurpükse. Tunnen juba higiseid juukseid otsmikule kleepumas. Öeldakse, et ära kohtu oma kangelastega, mõtlen poroloonist linnukostüümi selga upitades. Meenutan valikuid, mis mind sellesse hetke toonud on. Ma kirjutasin Tartu Ülikooli maskotile Tiksule Instagramis, et oleksin valmis oma vasakust kõrvast loobuma, kui vaid saaksin temaga kohtuda. Itsitan omaette ja tõmban ukse hooga lahti – olen debüüdiks valmis.

Astun oma koguka kehaga külg ees peokülalisi täis saali. Ühiskonnateaduste instituudi traditsiooniline Kevadgrill on täies hoos. Kuulen aplausi, kilkeid ja karjatusi ning esimese hooga tahan ringi vaadata, et näha, kes seda elevust tekitab. Mu mõistus tajub olukorda vaid hetk enne, kui kostab: „Tiksu, ma armastan sind!“, „Tiksu, ma olen su suurim fänn!“ Ärevus, mida veel minut tagasi tundsin, kaob – Tiksu on rokkstaar! Mis vahet seal on, et jalge ette hästi ei näe või et iga mu kehapragu täidab higi? Võimalus mitte üksnes kohtuda oma lemmikuga, vaid teda kehastada, on miski, mis juhtub üks kord elus, ja ma kavatsen seda nautida. Kalpsan juba enesekindlamal sammul ringi. Tervitan õppejõude, kihistan naeru, kui entusiastlikud kaastudengid Tiksule kartulisalatit pakuvad, ja naudin peomeeleolu.

Tiksu on roll, mida olen sündinud etendama, kuivõrd ma usun, et olen tema suurim fänn. Seda kinnitavad mu loodud meemid, kauplemised sõpradega Tiksu kleepsude üle, arutelud kurvasilmse linnu hingeelu teemal ja aeg, mille olen kulutanud Tiksu sotsiaalmeediakontol passimise peale. Seega, kui mul avanes võimalus ise ühel õhtul Tiksut kehastada, ei mõelnud ma kaua. Otsus minna Tiksuna just Kevadgrillile ei olnud samuti raske – ma ei tea kedagi, kes armastaks Tartu Ülikooli maskotti rohkem kui ajakirjanduse ja kommunikatsiooni tudengid. Kui, siis ehk ainult instituudi õppejõud.

Piilume maski taha

„Tee kõigepealt meist üks grupipilt ja siis teeme kõik eraldi pildid ja ma tahan ühte selfit ka!“ Õige maskotina poseerin agaralt ja isegi naeratan, kuigi keegi mu nägu päriselt ei näe. Õues ja toas, mitmekesi ja üksi, tudengite ja õppejõududega, mina ja Tiksu sulandume üheks modelliks. Kaadrite vahele lausutakse komplimente: „Tiksu, ma vaatan kõiki su TikToke“, „Tiksu, sa oled mu hingeloom“. Hingeloom? Tunnen ju isegi selle sinise linnukesega hingesugulust, aga üllataval kombel pole varem mõelnud, miks. Mis on selles lihtsas linnumaskotis see, mis inimestele meeldib? Mis on see, mis paneb temaga samastuma?

Tiksu ümber käis tuline diskussioon juba kavandikonkursist saati. Kritiseeriti, kas ta esindab ikka piisavalt hästi akadeemilist elu. Lõpuks ilmus Tiksu inimeste ette 2021. aasta septembris, tekitades meedias tormi oma veekalkvel silmade ja õnnetuvõitu nokakesega. Nüüdseks on Tiksu läbinud mitu uuenduskuuri, kuid meediauurija ja õppejõu Maria Murumaa-Mengeli arust pole see tema armastusväärsust vähendanud, vastupidi: „Üle kivide ja kändude läinud saamislugu on autentne ja ehtne.“ Lisaks on see meediahuvilistele põnev uurida ja analüüsida.

Lohutus kaaskannatajast

Tiksu ilmus meie ellu raskel ajal. Tudengid olid suurema osa eelnenud õppeaastast veetnud kaugõppel, aeg oli ebakindel ja kiiresti muutuv. Tiksu suurtes silmades ei peegeldunud tudengite ja vilistlaste jaoks mitte ainult lootus, vaid mulje, justkui ta mõistaks kõike. Ta teab, mis tunne on olla kodutöödega kimpus ja muretseda eksamite pärast. Ta näeb sind ja saab aru. Ta võtab su omaks. „Ta kurb ja mures nägu ütleb mulle, et ta tahab anda endast parima, nagu minagi,“ tähendas üks ühiskonnateaduste instituudi vilistlane. „Ta on pidevas lootuse ja meeleheite vahepealses seisundis – maailma pärast, ülikooli pärast, elu pärast – ja selline see inimeseks olemine ju ongi,“ sõnas teine ülikooli lõpetanu.

Tõesti, paistab, et Tiksu toob ülikooli õppurile lähemale ja vastupidi. „Ta esindab hästi tudengielu, aga samas on nii armas, et tahan teda hoida. Ta on ju meie Tiksu!“ leidis üks esimese kursuse rebane. Samal ajal hoiab ta oma sotsiaalmeediakonto vahendusel asjadega kursis ka neid, kes on ülikooli juba lõpetanud. Oma majatuuride ja ürituste kajastamisega aitab meie sinine linnuke mul tunda end ülikooli osana ja seeläbi ka seda fännata.

Ei saa mainimata jätta, et Tiksul on kamaluga meemipotentsiaali. Vaatamata sellele, et minuga kõnelenud tudengid arutlesid Tiksu kurbade silmade ja murest vaevatud näo üle, ei leidnud keegi, et Tiksu samal ajal kurbusele tröösti ei pakuks.

„Ta on igal pildil justkui sama näoga, aga väljendab iga kord midagi täiesti erinevat,“ pani Tiksu meemide fenomeni sõnadesse järjekordne fänn. Tõesti, isegi kõige lihtsam pilt kuulsast maskotist kutsub oma loovust proovile panema ja meemi looma. Pole vahet, kas ta seisab lihtsalt ülikooli peahoone ees, poseerib tudengite seas või hoiab 15. sajandist pärit mõõka arheoloogia osakonnas – see on meemimaterjal. Hoogu annab muidugi see, et Tiksu mõistab ise enda üle nalja teha ja jagab oma lemmikmeeme sotsiaalmeedias.

Kevadgrillil Tiksuna ringi patseerides mõistsin, et ilmselt pole ma siiski tema suurim fänn. Ma ei tea, kas Tiksul saab üldse olla suurimat fänni, sest igaühe jaoks esindab ta midagi erinevat. Igaüks näeb teda vaadates just seda, mida tal on vaja näha – olgu selleks siis lootus või lohutus, mõttekaaslane või meemimaterjal. Ma otsustasin ka endas elavat hullunud fänni mitte alla suruda. Meedia uurimise vaatenurgast on Tiksu täiuslik kuulsus, kellele kaasa elada.

Kas sa oled juba Tiksu legendi lugenud?
Tutvu meie tiivulise päritoluga siin.

Jaga
Kommentaarid