Praeguseks umbes poolteist aastat tegutsenud muuseumi eesmärk on aegade jooksul keelatud raamatute abil illustreerida tsensuuri, propagandat ja desinformatsiooni levikut nii ajaloolises kui ka tänapäevases võtmes. Muuseum kogub üle maailma kokku raamatuid, mis on keelatud, põletatud või tsenseeritud ja hoiustab neid. Kuigi suurem osa raamatuid pärinevad möödunud aegadest, siis on ka palju neid, mis on keelu alla pandud tänapäeval. Mõned neist on siiani erinevates maailma riikides keelatud.

Näiteks peab Joseph Dunnigan üheks oma olulisemaks museaaliks Läti autori Santa Remere 2020. aastal kirjutatud raamatut „Mūsējās“ (e. k. meie oma), mis räägib 50 inspireeriva Läti naise lood. Läti avalikkus ei kiitnud aga raamatusse jõudnud naiste valikut heaks ning autori vastu algatati halastamatu laimukampaania. Remere võttis seejärel Dunniganiga ühendust ja palus tal teos oma muuseumisse võtta, sest seda oli võimatu Lätis avaldada. „Mul on väga hea meel, et saime aidata kaasa tema paranemise teekonnale pärast sellist traumaatilist kogemust. Ma tahan tema lugu rääkida: vaadake, sellised asjad juhtuvad ka tänapäeval, 21. sajandi Lätis.“

Muuseumis käik on ka õpetajatele hea võimalus koolihariduse mitmekesistamiseks, mistõttu tehakse koostööd paljude koolidega. Näiteks käivad õpilased seal ajaloo, ühiskonnaõpetuse ja muidugi ka keeletundide raames. „Õpilastel on alati suurepärased küsimused ja nad on hämmastunud, et paljud neile teada-tuntud raamatute levitamine on omal ajal mingil põhjusel keelu all olnud,“ ütles Dunnigan. Ta lisas, et muuseumitel on tema arvates oluline roll hariduselus, eriti Eestis, kus õpetajad püüavad pidevalt üha rohkem uuenduslikke õppemeetodeid kasutusele võtta.

Ent muuseumist väljapanekust saavad uusi teadmisi ammutada ka kõik teised. 21. sajandil ilmneb tsensuur peamiselt desinformatsiooni levitamise ja propaganda läbi ja tegelikult ei sihita enamasti noori, vaid hoopis haavatavamaid ühiskonna liikmed, kel ei pruugi olla vajalikke oskusi sellise infoga ümber käimiseks, rääkis Dunnigan. Seetõttu on muuseum võtnud peamiseks eesmärgiks kõikide inimeste harimise infopädevuse vallas.

Tsensuur on eksisteerinud alates kirjutamise kui kommunikatsioonivahendi kasutusele võtmisest, rääkis Dunnigan. „Ent sama kaua on eksisteerinud ka hirm valede ideede kommunikeerimise ja seeläbi võimu kaotamise ees. Keelatud kirjanduse muuseumis keskendume me eeskätt raamatutele, aga see on metafoor, sest raamatute tsenseerimise ajalugu uurides võib neid samu õppetunde märgata ka muude meediumite puhul, näiteks internet. Me näeme neid samu võtteid ajaloo jooksul kordumas, ainult meedium muutub.“

Seekordsest taskuhäälingu osast saad veel teada, kuidas suhtus kirik keelatud kirjanduse muuseumi avamisse nende territooriumil, mida täpsemalt tähendab sotsiaalne ettevõte ja milliseid probleeme sellega lahendatakse, millega keelatud kirjanduse muuseumis veel tegeletakse ja palju muud.

1x
00:00
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid