Selle intervjuu ajendiks sai elektriautode entusiastidega maha peetud küllaltki tuline vaidlus, milles osapooled ei leidnudki ühist keelt: ühed uskusid (ja usuvad siiani), et maailma saab ära parandada e-autot soetades, teised – sealhulgas ka allakirjutanu – et elektrisõiduk on vahva küll, aga see on lihtsalt üks ettekääne oma harjumusi tegelikkuses mitte muuta.

Omast kogemusest tean, et ütlusel “vaidluses sünnib tõde” ei ole tugevat põhja all. Vaieldakse kirglikult ning üksteisest üle karjudes-kirjutades ja enamasti jäädakse iseendale kindlaks. Kasvõi sellepärast, et egolaksu all on kehv tunnistada, et teisel võib õigus olla.

Sestap otsisingi üles keskkonnateemade asjatundja Jaak-Kristian Suti, et veidi riukalikele küsimustele vastust otsides saada vaatenurk inimeselt, kes on igapäevaselt “asja sees”.

Mõni näide energiakriisi tagamaadest, mida Jaak-Kristian grupis jagab. Oil Change International andmetest: “G20 riigid takistavad õiglast energia üleminekut, rahastades fossiilkütuste kasutamist 2,5 korda enam kui heitmevaba energiatootmise arendamist.”

Teises postituses sedastab Sutt, et USA investeerimispanga JP Morgan hinnangul tooks Euroopa Liidu kiire otsus keelustada Vene nafta import kaasa nafta peaaegu kahekordse kallinemise. Kui 3-4-eurose kütuseliitri hinna võib autoomanik isegi üle elada, siis kaasnev hinnatõus kõigis valdkondades teeb meid vaeseks.

“Sõja tõttu on Euroopal praegu ainulaadne võimalus näidata, et euroopalikud väärtused eksisteerivad, ning astuda ka esimene tõsisem samm jätkusuutmatu energiatarbimise vähendamise suunas.”

Energiaüleminek ei ole sõrmenipsutamine

Üle-euroopaline ja ülemaailmne energiakriis on käes. Kuidas kriis lahendada? Millised uuendused on vaja läbi viia, et vabaneda senisest sõltuvusest vene fossiilkütusest?

Esiteks tuleb aru saada, et energiaüleminekut ei ole võimalik teha paari aasta ega isegi mitte kümnendiga. Me läheme praegustelt kõrgekvaliteedilistelt ja suure energiatihedusega fossiilsetelt kütustelt üle energiakorilusele.

Keegi pole siiani suutnud veenvalt näidata, et tänaste (seejuures üha kasvavate) mahtudega taastuvenergiale üleminek üldse õnnestub.

Ärgem unustagem, et kahekümne viimase aastaga pole maailm suutnud fossiilkütuste osa primaarenergias kahandada – värskete olemasolevate andmete järgi on see kusagil 83-84%, ja need olid head ajad, mis tagasi ilmselt ei tule.

Tuumaenergiast ei maksa päästvat õlekõrt otsida, sest suurimategi optimistide hinnangul pole maailma mastaabis võimalik sajandi keskpaigaks sellega rohkem kui ehk 10% maailma primaarenergia vajadusest katta, ja uraani tootmine kahaneb. Kuigi selle varud on paberil suured, siis keegi täpselt ei tea, palju sellest üldse realistlikult võttes kasutatav on.

Sellest rääkimata, et tuumakütuse jaoks vajalikust rikastatud uraanist suur osa tuleb Venemaalt ning ka sellele pole asendust nii lihtne leida.

Teiseks tuleb kõigil aru saada, et energiaülemineku käigus peab muutuma nii tarbimise kui tootmise pool ning kaduma peab arusaam, et 24/7 odav energia (eelkõige elekter) on inimõigus. Tööstusettevõtetel tuleb sellega samuti arvestada.

Loe täispikka lugu tasuta portaalis Accelerista.com.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid