Ka siinkirjutajal on olnud tarvilik mõned korrad inkassofirmadega vaidlema asuda, sest äkitselt on leitud aastaid vanu trahve, liiklusregister on 2019. aastast hakanud sõidukite omanike ja vastutavate kasutajate andmeid välja andma ja niiviisi võibki mõnel autot välja rentival eraisikul või firmal järjekord kosilasi ukse taga olla.

Kui kirjasaaja südametunnistus on must ja ta end ära tunneb, siis ei saa keegi keelata tal trahvi maksmast. Kui aga kirjasaaja tegeleb näiteks autode rentimisega või need on töö tõttu ka teiste inimeste kasutada nagu siinkirjutajal, kui kirjasaaja teab, et ei juhtinud autot sel perioodil või on esitatud ekslik nõue või kui kasvõi inkassofirmade väljapressimismeetodid käivad põhimõtteliselt vastukarva, ei saa keegi keelata ka vaidlema asumist.

Mis iganes põhjustel – need vaidlused on alati osutunud ajamahukateks, kuna läbi tuleb hakata tuulama erinevaid seadusi, lahendeid, pretsedente, teiste soovitusi ja kogemusi, ja siis inkassole ka adekvaatne vastulause koostada. Ühesõnaga – kuluta oma aega ja tõesta, et Sa pole eesel!

Kirjavahetused lähevad üldiselt kindlat rada pidi ning igale esitatud väitele või seadusepügalale on inkassol vastu tuua mõni väga spetsiifiline pretsedent. Tavaliselt lõpeb kirjavahetus eriarvamustele jäämisega, inkassopoolse ähvardusega teid või teie firma maksehäirete registrisse kanda ning avaldusega, et mõlemad pooled võivad oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda.

Need kirjavahetused võivad nõrgema närvikavaga inimese piisavalt ära hirmutada, et ta ongi nõus oma tengelpungarauad avama. Ja täpselt see ongi inkassofirmade eesmärk – isegi kui nõudel puudub ammuilma seaduslik alus, otsitakse siiski ullikesi, kes kardaks. Ja maksaks.

Mida on siis tarvis teada, kui postkasti on potsatanud kiri mõnelt inkassofirmalt, mis puudutab parkimistrahvi eraparklas? Küsisime nõu advokaadibüroo Ristal Keba Partnerid advokaadilt Kevin Siiveltilt. Enne nõuannete juurde pöördumist tuleb aga ära mainida, et iga juhtum on erinev. Siit ei joonistu välja rusikareeglite kogumit, kuidas trahvist pääseda, vaid pigem informatiivne lugu sellest, kuidas inkassod “kalastavad”, mida neilt oodata ja mis juhtudel teie vastu suure tõenäosusega hagi ei esitata.

Lahtiütlus: see artikkel on informatiivse sisuga. Kuna iga juhtumi asjaolud on erinevad, ei võta Accelerista portaal ega artiklis figureerivad isikud vastutust inkasso või parkimisteenuse pakkujaga vaieldes saavutatud tulemuste eest.

Professionaal vastab

Viimasel ajal on saanud populaarseks sõidukiomanikele mitmeid aastaid tagasi väidetavalt toimunud parkimistingimuste rikkumise eest leppetrahvi nõuete esitamine. Minu klientidel on peamiselt tulnud ennast kaitsta AS Ühisteenused ja Julianus Inkasso ühise “kalastamise” vastu.

Jääb mulje, justkui oleks eraparklate operaatorid järsku üles leidnud aastaid sahtlis või arhiivis seisnud “parkimistrahvid” ja nende ära viskamise eel mõelnud õnne proovida ning vaadata, ehk soovib mõni trahvi adressaat igivana trahvi siiski tasuda.

On tegelikult arusaadav, miks ammuseid leppetrahve pole inimestele enne saadetud – nimelt said eraparkla operaatorid reaalse võimaluse liiklusregistrist sõiduki omaniku ja vastutava kasutaja andmeid kätte saada jaanuaris 2019. Ju siis ei olnud selle kolme aasta jooksul kuni tänaseni mahti vanade nõuetega tegeleda ja eelduslikult ei läinud ka infovahetus liiklusregistriga kohe pärast kohtuotsuse jõustumist sujuvalt käima.

Nende väga vanade nõuete maksmapaneku perspektiiv on õiguslikust vaatest aga küllalt küsitav, mistõttu ei tasu kohe paanikasse sattuda ja nõutud summasid üle kanda.

Esimene oluline asi, mida kõik inimesed ei tea, on see, et “inkassod” on täiesti tavalised ja suvalised eraõiguslikud juriidilised isikud (ettevõtted), millel puuduvad mistahes eriõigused.

Neid ei ole vaja karta ja nende nõudmistele ei ole põhjust alluda rohkem kui näiteks mõne elektroonikapoe reklaamile. Inkassod on vanade parkimistrahvide kontekstis natuke nagu Nigeeria printsid, kes pommitavad valimatult kirjadega, lootes, et keegi ullike ehk annab oma pangakonto andmed ja passikoopia.

Teine oluline koht on ka see, et kuigi eraparklad said õiguse sõidukiomanike andmete ammutamiseks liiklusregistrist, ei ole võlaõigust, nõuete aegumist või tõendamiskoormust reguleerivad õigusaktid kuidagi automaatselt eraparklate kasuks paindunud.

Siin tekib küsimus parkimislepingu sõlmimise ja selle lepingu rikkumise tõendamisest. Sealhulgas tõusetub küsimus tõendamiskoormuse jaotuses, seda just eriti vanade parkimistrahvide puhul.

Üldreegel on see, et kui keegi midagi nõuab, peab ta enda nõude aluseks olevaid asjaolusid ka ise tõendama. Sõidukijuhi tuvastamisega seoses on aga kohtupraktikas leitud, et seda peaks teatud piirideni tõendama sõiduki omanik.

Loe täispikka lugu ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid