Enne kogu riigi energiasektori vesinikule ülemineku algust tellis Briti valitsus uuringu selle mõju kohta globaalse soojenemise tempole. Ametnikud olid tulemustes pettunud – selgus, et 100-aastase perioodi jooksul aitab 1 tonn vesinikku atmosfääri soojeneda 11 korda rohkem kui tonn CO2.
Vesinik on sel juhul ohtlik, kuna häirib looduslikku protsessi metaani neutraliseerimiseks atmosfääris hüdroksüülradikaalide poolt. Vesinik ise reageerib nendega, nii et metaan püsib kauem ja nagu kasvuhoonegaas, süvendab atmosfääri ülekuumenemist. Teisest küljest viiakse sealt CO2 välja väga aeglaselt, sadade aastate jooksul, mistõttu on globaalse soojenemise mõju seisukohalt CO2 akumuleerumine pikas perspektiivis ohtlik ning vesiniku (ja selle tulemusena on metaan) lühiajaliselt ohtlik.
Uuringud on näidanud, et vesinikule üleminekul on selle gaasi arvukad lekked vältimatud. Seega on päevased kaod rõhu all olevas balloonis ladustamise ajal vahemikus 0,12% kuni 0,24%. Veeldatud ja jahutatud olekus ulatuvad need juba 1%ni päevas ning torustike pumbates on kaod 20% suuremad kui maagaasi puhul. Täistsükkel vesiniku tootmiseks elektrolüüsi teel, kütuseelementi viimine ja ladustamine kuni täieliku energiaks muundamiseni tõotab parimal juhul 3,2% kadu ja halvimal juhul, võttes arvesse inimtegurit, kuni 10%.
Raporti autorid jõudsid järeldusele, et kui kõiki ohutusreegleid rangelt järgida, kaotab maailma energiasektor vaid 1,5% kogu toodetavast vesinikust. Ja kui seda lubatakse ilma korraliku kontrollita laialdaselt kasutada, analoogiliselt sellega, kuidas tavatarbijad praegu tanklates autosid tankivad, siis leke ulatub katastroofilise 10%ni.
