„Meie metoodikat ei tohi mingil juhul kõrvutada kaalujälgijate omaga, sest me ei tegele kalorite arvestamisega ega keskendu kaalulangetamisele. Meie eesmärgiks on inimeste parem elukvaliteet ja selle sõlmpunkt on konkreetsele isikule sobiv toit,” ütleb doktor Levin SL Õhtulehele.

„Me säästame oma südant, kopse ja muud, aga absoluutselt ei hoia oma seedetrakti,” noomib Levin.

Isegi ökoloogiliselt puhas toit võib doktori sõnul mõnele täiesti tervele inimesele ebasoodsalt mõjuda. See ongi varjatud toidutalumatus. Pikka aega ei osatud seda diagnoosida, vaid nimetati kroonilise väsimuse sündroomiks. See väljendub seletamatute depressioonidena, kalduvusena tüsenemisele ja sagedaste migreenidena.

“Kui inimene sööb tema organismile mittesobivaid toiduaineid, siis toit ei lagune seedekulglas täielikult,” seletab Levin. “Mittetäielikult seeditud toidu imendumisel verre vastab immuunsüsteem sellele samuti nagu geneetilise võõraine tungimisel vereringesse. See ilmutab end kõikvõimalike sümptomite ja patoloogiliste seisunditena, mis küll kohe ei väljendu, kuid millel on võime kuhjuda.”

“Selliseid vereteste, mis aitavad uurida veres toimuvaid reaktsioone toitainete antigeenidele, on maailmas välja töötatud päris mitmeid, kuid nad on kõik väga kallid. Meie kasutame Ameerika paneeltesti, sest see on kõige odavam. Teenus läheb patsiendile maksma 3300 krooni, hinnalt järgmine test oleks juba üle kolme korra kallim,” ütleb Levin.

“Meil on toidupaneelid, kus 90 erinevat põhitoitainet. Me paneme kliendi vereseerumi ja paneeli toiduekstrakti kokku ning saame reaktsiooni, mis on mõõdetav väärtus,” selgitab Levin oma metoodikat.

Pärast testimist algab inimese jaoks kõige vaevarikkam aeg — elu uue punarohelise toiduplaaniga. See on nn. sisseelamisperiood, sest esimesed kolm kuud ongi kõige valulisemad. Nii näiteks tuleb sel ajal loobuda alkoholist.

Kogu programm kestab umbes aasta. Selle aja jooksul tuleb mõnel inimesel test teist kordagi läbi teha ja mõned toiduained välja vahetada.