Teadlased kaevasid välja väga hästi säilinud jala, mis kuulus dinosaurusele. Jäse, mida katab koguni nahk, on vaid üks jadast jahmatavatest leidudest, mis on välja kaevatud USA-s Põhja-Dakota osariigis Tanise fossiilileiukohas.
Elevust ei tekita aga mitte ainult see, kui suurepäraselt leiud säilinud on, vaid ka väide, et need loomad Tanises hukkusid ja mattusid pinnase alla samal päeval 66 miljoni aasta eest, mil Maad tabas asteroid, tehes lõpu dinosauruste ajastule ja alguse imetajate võidukäigule, vahendab BBC.
Kivimikihtidest, millesse on jäädvustunud jäljed isegi mõne tuhande aasta tagant enne asteroiditabamust, on leitud vaid väga üksikuid saurusesäilmeid, mistõttu kataklüsmiga ajaliselt kattuvate isendite jäänuste leidmine oleks väga ebatavaline.
BBC on kolm aastat Tanises filmimas käinud saate jaoks, mis läheb eetrisse tänavu 15. aprillil ja mida juhib Sir David Attenborough. Sir David tutvustab avastusi, millest paljusid pole varem üldsusele näidatud.
Samast kohast leiti kalu, kes olid hinganud sisse asteroiditabamuses tekkinud ja taevast alla sadanud räbu.
Saates saab näha teibaga läbistatud kilpkonna kivistist, pisiimetajate ja nende rajatud urgude jäänuseid, sarvilist tritseeratopsi, tiivulise lendsauruse loodet munas ja kildu, mis võib olla osa Maale kukkunud asteroidist enesest.
„Selles väljakaevamispaigas on nii palju üksikasju, mis ütlevad meile hetkhaaval, kuidas kõik toimus,” rääkis Tanise väljakaevamisi juhatav Manchesteri ülikooli magistriõppe üliõpilane Robert DePalma. „See on peaaegu nagu filmi vaatamine. Kivimilademete ja neis leiduvate kivististe uurimine läkitab meid tagasi sellesse päeva.”
Nüüdisajal valitseb laialdane konsensus, mille kohaselt põhjustas viimatise massilise väljasuremise meie planeedil u 12 km läbimõõduga kosmosekivi tabamus. Tabamuspaigana on tuvastatud piirkond Mehhiko lahes Yucatani poolsaare lähedal. See asub küll u 3000 km Tanisest eemal, kuid kokkupõrkes tekkinud energia oli nii võimas, et purustused tabasid ka palju kaugemaid alasid.
Põhja-Dakota fossiilileiukoht on kaootiline. Loomade ja taimede jäänused paistavad olevat rullitud kokku jõeveest pärinevate setetega. Ilmselt paiskus jõevesi sängist maismaale uskumatult tugevate maavärinate tõttu, kuna kivistiselademetes on vee-eluliste olendite jäänused segamini maismaaloomade omadega.
Võtmetähtsat rolli selles kivististepuntras etendavad tuuralised, kelle lõpustesse on sattunud tillukesi kübemeid. Need on kokkupõrkekohast eemale lennutatud vedela kivimi kuulikesed ehk nn sfäärulid, mis pärast õhkupaiskumist mitmel pool üle planeedi tagasi maapinnale langesid. Ilmselt hingasid kalad neid osakesi sisse, kui need jõevette pudenesid.
Keemilised ja radiomeetrilised analüüsid kinnitavad sfäärulite seost Mehhiko tabamuspaigaga. Samuti avastasid uurijad kaks osakest, mis olid säilinud tillukeste lisandustena puuvaigus ja viitavad samuti materjali maavälisele päritolule.
„Analüüsisime nendesse tillukestesse klaas-sfäärulitesse kapseldatud lisanduste keemilist koostist Oxfordi lähedal tegutsevas röntgensünkrotonis Diamond,” selgitas professor Phil Manning, kes on hr DePalma doktorantuuri juhendaja Manchesteri ülikoolis. „Meil õnnestus see koostis üksikasjaliselt tuvastada. Kõik tõendid ja keemilised andmed viitavad tungivalt võimalusele, et tegemist on osakestega Maad tabanud ja dinosaurustele lõpu teinud asteroidist.”
Teated Tanise leiukohast ja sellega seonduvad väited pälvisid üldsuse tähelepanu esmakordselt 2019. aastal, mil neid kajastas ajakiri New Yorker. See tekitas toona furoori.
Teaduses on heaks tavaks tutvustada uusi avastusi kõigepealt tõsiteaduslike erialaajakirjade lehekülgedel. Nüüdseks on juba avaldatud paar eelretsenseeritud artiklit ning väljakaevamiste teadustöörühm lubab, et sedamööda, kuidas nad kivistisi välja kaevavad, prepareerivad ja kirjeldavad, ilmub tulevikus veel hulk teadustöid.
Telesaate tasakaalustamiseks küsis BBC kommentaare väljakaevamistega mitte seotud ekspertidelt.
Londoni loodusloomuuseumi peamiselt taimtoiduliste dinosauruste ekspert professor Paul Barrett kinnitas, et leitud jalg kuulus teadusliku nimetusega perekonna Thescelosaurus esindajale. “Meil polnud varem säilmeid, mis oleksid näidanud, milline selle looma nahk välja nägi, ja nüüd näeme üheselt, et nad olid väga soomuselised, nagu roomajad. Neil ei olnud sulgi nagu nende lihasööjaist kaasaegsetel,” kommenteeris Barrett.
„Paistab, et tolle looma jalg on küljest rebitud väga kiiresti,” jätkas Barrett. „Jalal pole märke haigustest või patoloogiatest, samuti pole märke sellest, et keegi oleks jalga süüa üritanud, nt hambajälgi või puuduvaid tükke. Seega on kõige loogilisem, et see loom suri peaaegu hetkega.”
Kõige olulisem küsimus on vast, kas too saurus suri ikka samal päeval asteroiditabamusega ja selle tekitatud kataklüsmi otsesel tagajärjel. Tanise töörühm on selle tõenäosuses väga veendunud just nimelt jala asukoha tõttu settekihis.
Kui oletus tõele vastab, on tegemist tõeliselt ajaloolise avastusega.
Samas leiab Edinburgh’ ülikooli professor ja teine BBC konsultant Steve Brusatte põhjust skepsiseks — vähemalt esialgu. Ta sooviks vastavaid väiteid näha esitatuna eelretsenseeritud teadusartiklites, ja samuti, et mõned väga spetsiifiliste erialaste teadmistega paleoteadlased liituksid väljakaevamiste töörühmaga, et anda leidudele oma sõltumatu hinnang.
Prof Brusatte’i osutusel pole nt välistatud, et enne kokkupõrget surnud loomade säilmed ilmusid kokkupõrke-tekkeliste maavärinate tõttu maapinnale ja mattusid seejärel uuesti maapinna alla, jättes mulje sündmuste samaaegsusest.
„Lõpustesse takerdunud sfäärulitega kalad on absoluutselt selge märk asteroiditabamusest. Kuid mõned muud väited on minu arust põhistatud vaid hulga kaudsete tõenditega, mida pole veel esitatud sõltumatutele hindajatele,” kuulutas Brusatte. „Ent mõnede leidude puhul pole ehk olulinegi, kas nad surid samal päeval või mitu aastat varem. Pterosauruse muna koos lootega on üliharuldane, Põhja-Ameerikast pole varem midagi sellist leitud. Kõik ei pea keerlema ainult asteroidi ümber.”
Tiivulise sauruse muna on kahtlemata väga eriline. Nüüdisaegse röntgentehnikaga on võimalik tuvastada munakoore keemilist koostist ja omadusi. Tõenäoliselt oli muna pigem nahkse kui jäiga koorega, mis annab mõista, et emasaurus mattis mune liiva või setete sisse nagu kilpkonn.
Samuti võimaldab röntgentomograafia virtuaalselt kaardistada munas oleva saurusetibu luid, printida need välja ja rekonstrueerida looma võimalik välimus. Mr DePalma ongi seda teinud.
Dinosaurusetibu esindas tõenäoliselt perekonda Azhdarchidae — lendsisalikke, kelle täiskasvanud isendite tiibade siruulatus võis küündida üle kümne meetri.
