Me elame kahetsusväärselt huvitaval ajal. Väärtused kõiguvad, piirid vanguvad, mõistus uinub ja pisike inime peab selle kõige sees kuidagimoodi hakkama saama. Muidugi saab – valikut ju pole.

Ometigi on selleks mingit tugiposti tarvis, ja pole lihtsamat viisi kui see enese pea sees ise ehitada – kivistunud veendumustest näiteks. Pole minagi mingi erand – on minulgi omad kivipostid, millele enese ilmapilti toetada.

Üheks selliseks on olnud kunagi kellegi poolt välja öeldud ning minu poolt rõõmuga omaks võetud lendlause, et maailm oleks kaunim koht, kui BMW ei teeks mootorrattaid ning Honda autosid. Teiseks sarnaseks kivistiseks on olnud minu veendumus, et end SUV-deks ehk linnamaasturiteks nimetavad mõnevõrra maasturikujulised sõidukid on üks auto kui nähtuse evolutsiooni veider ummiktee, mille üle tuleviku autoajakirjanikud isukalt nalja viskavad.

Kolmas veendumus on veel olnud – minu matemaatikupeas on hübriidajam üks tarbetult raske ja keeruline meetod saavutada poliitiliselt korrektsel viisil diiselmootori säästlikkust, ja sedagi vaid linnas.

Ühesõnaga on minu pea üks parasjagu fossiilne koht ning tuleb tunnistada, et kui proovisõiduks pakuti Honda uut iselaadiva (ehk siis ilma pistikuta) hübriidajamiga linnamaasturit nimega HR-V, siis oli mu pisikesel peal tegemist küllaga, et kogu see hoolikalt konstrueeritud maailm ja HR-V poolt pakutav kogemus omavahel kokku sobitada.

Väike ajalootund

Muidugi ei ole HR-V mingi uus mudelitähis – selle nimega autot on Honda tootnud juba 23 aastat ning praegu jutuks olev on selle kolmanda põlvkonna esindaja. 23 aastat tagasi olid loomulikult hoopis teised ajad – Honda tahtis olla suur ja teha autosid igasse võimalikku turusegmenti. Enamasti olid need üsna tähelepandamatud nagu kõigile mõeldud autod ikka.

No keda erutanuks näiteks toonane Civic, kui see just Type-R kiirsõitja ei olnud? Üks paljudest suvalistest autodest, igavmusta armatuurlaua, keskpäraste istmete ja Suurest Jaapani Nupuvabrikust tulnud lülititega. See-eest müüs see mis hirmus, olles Eestiski mingivahe müüduim sõiduauto.

Civicu tuules läks kenasti ka Honda HR-V-l ja selle suuremal vennal CR-V-l – olid needki müügitabelite tipus. Paraku aga läks massautodele orienteerumisega kaotsi midagi äriettevõttele olulist – nimelt kasum. Ilma kasumita ei saa aga sugugi ning nõnda ongi Honda viimastel aastatel Euroopas pakutavat mudelivalikut karmilt kokku tõmmanud. Pole enam Civicutki – kolm linnamaasturit (HR-V, Crosstar ja CR-V), üks pisiauto (Jazz) ja üks taskumõõdus särtsuauto (Honda e) ning ongi kogu valik. Igav? Võimalik. Ratsionaalne? Kindlasti.

Esmapilk

Honda HR-V koht selles mudelirivis on… pagan, ma ei teagi, missugune. Jazzi platvormil põhinevana ning kolme linnamaasturi hulgas pisimana peaks see olema kusagil mudelirea alguses. Esmapilk uuele HR-V-le ei anna aga sellele arvamusele mitte kuidagi kinnitust – HR-V tundub olevat täitsa tummine tükk.

Oma žanri piires on tegemist täitsa toreda sõidukiga – kõrge vööjoon, maitsekas värvivalik ja peotäis nutikaid mugavuslahendusi, näiteks nutivõtme eemaldumisel ise sulguv tagaluuk, kavalalt kokku klapitavad tagaistmed ja siseneja/väljuja püksisääred puhtaks jätvalt lävekarpe katvad uksed.

Muidugi ei maksa siit mingit maasturit oodata – saadaval on vaid esivedu ning 18-tollistel velgedel olevad rehvid on sobivamad asfaldil kulgemiseks. See-eest infolustimasin on ajastukohaselt pädev, oskab Apple’i ja Androidi telefonidega suhelda ning proovisõiduauto sai ka juhtmevabalt telefoni laadimisega hakkama.

See ei ole mudelirea tagasihoidlik algus, kaugel sellest – see on täitsa preemium. Peabki, sest proovisõiduauto oli mõistagi tippvarustuses ning sellise ostmiseks tuleb pea 40 000 eurot välja käia. Mudelirea alguse hinnaklass see kohe päris kindlasti ei ole.

Pilk sisemusse

Autosse sisse istumine oli see hetk, mil minu raudsete tõekspidamiste ja uue HR-V poolt pakutava vahel tekkis kognitiivne dissonants. Mulle ei peaks õigupoolest meeldima ühes esiveolises Honda linnamaasturis istumine – aga, kurat, meeldis.

Honda hele, kerge ja minimalistlik sõitjateruum suudab tekitada tunde, et istud kallis ja edeva nimega autos, mille disainikomitees osatakse hinnata nii jaapanlikku kui skandinaavialikku lihtsust (sedasama, mis näiteks uuemates Volvodes kaotsi kipub minema).

Loe täispikka arvustust ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid