Auto põhineb sisepõlemismootoriga linnamaasturil XC40, mille edukust kinnitab esimese Volvona 2018. aastal võidetud Euroopa aasta auto tiitel. Koostöös Geelyga välja töötatud universaalsele platvormile ehitatakse nii täiselektrilisi kui ka sisepõlemismootoriga mudeleid.

Särtsukate ehitamine teistega samale põhjale on saanud meilt mõnikord kõva kriitika osaliseks, kuid sel juhul pole süüdi olnud mitte põhimõte ise, vaid kuidas asi on välja kukkunud. Volvo XC40 Recharge tõestab aga, et bensiinijoojast võib saada väga hea elektriauto. Ette rutates – ühe parima seni testituist, mis loomulikult ei tähenda, et tegu oleks pisipuudustest vaba sõidukiga (sest sellist ei ole lihtsalt veel konstrueeritud!).

Kujundatud klassikalisena

XC40 on äratuntavalt Volvo ilma eriliste disainivigurdusteta. Firma on juba 95 aastat õigesti eeldanud, et tema klient ei soovi kaasa minna moeröögatustega ning esimene särtsukas jätkab sama joont. XC40 Recharge on Volvo kõige väiksem linnamaastur, kuid täpselt 4,4 meetri pikkusena piisavalt mahukas, et katta ära keskmise perekonna vajadused.

Esmapilgul on võimalik sisepõlemismootoriga autodest eristada elektri-Volvosid vaid suletud radiaatorivõre, C-piilaril asuva Recharge kirja ja teistsuguse tagumise kaitseraua järgi. Elektrilisel versioonil on ka kuni 20-tollised aerodünaamilise disainiga veljed, aga sõidumugavusele see kindlasti kaasa ei aita. Õnneks veeres testiauto 19-tollistel.

Oleme varemgi helde käega kriitikat jaganud testiautode värvi osas ning kahjuks ei pääse sellest ka Volvo. Noorema põlvkonna jaoks on salveiroheline „lihtsalt iu“, kuigi pidi ometi olema alanud aastatel moes. Tundub, et kunstnikud võivad komponeerida omapäraseid ja huvitavaid toone, aga kliendid eelistavad ikkagi lihtsaid ja kindlaid lahendusi.

Nutikad detailid

Auto sisemus on lihtne ja praktiline, kuid samas kena ning noobelmargile igati kohane. Näiteks on ukse alumine osa kaetud “vaibaga”, mis on odav, ent samas funktsionaalne viis kõva plasti peitmiseks kohtades, kus seda konkurentidel kipub leiduma. Väga praktiline on ka keskkonsoolis asuv prügikast. Tippmudeliga käivad aga kaasas elektriline katuseluuk (millele vaatamata pearuumi jagub) ning 13 kõlariga Harman/Kardon helisüsteem.

Elektriline versioon tähendab ka rohkem ruumi, misläbi on nüüd pagasiruume lausa kaks, üks 32-liitrine ees kapoti all ja teine taga. Mahutavus on 419 liitrit ning lisaks saab särtsukal näiteks laadimisjuhtme ja ohutuspaketi tõsta autoninasse, kus need on kergesti kättesaadavad ka asju täis laaditud sõiduki puhul.

Ka pagasiruumi topeltpõhja all on piisavalt ruumi väiksemate esemete tarbeks. Katte avamine on Volvol läbimõeldud ja mugav, pole vaja sõrmi kuhugi põhja ning seina vahele suruda, vaid väike sang lubab luugi avada täpselt nii mitmes osas kui vaja ilma küüsi murdmata. Lisaks on sellest võimalik teha vahesein või täiendavad konksud poekottide tarbeks – kõige peale on mõeldud.

Küll aga teenis tagaiste üksmeelselt kriitikat kõigi testijate poolt. Kes leidis, et seljatugi on konstrueeritud ebamugavalt, keda segas esiistmete seljatoe massiivne kõva plastik, keda häiris kõrge kardaanitunnel. Siin tuleb lõivu maksta universaalsele platvormile – aga muidugi ainult neil, keda see puudutab, sest üksi või kahekesi sõites pole probleemi ja pealegi on taga ruumi täiesti piisavalt. Miks aga puuduvad sangad tagumiste uste kohal, jääb arusaamatuks.

Tipptasemel tehnoloogia

Kui väliselt on juhi ees kõik vanaviisi nagu XC40-l, siis sisu on uus. Tegu on esimese Volvoga, mis on endale saanud Google Automotive põhise süsteemi, mille kasutamine on küll pisut harjumatu, kuid pärast esimest ehmatust igati loogiline. Küll aga ei saa andeks anda viivitust, et Android Auto/Apple CarPlay pole veel sinna jõudnud, sest puuduv Waze pole sellega harjunule mitte millegagi asendatav.

Loe täispikka arvustust ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com.