Proovisõit | Porsche Cayenne Turbo GT – kõige vürtsikam Cayenne eirab füüsikat

2021. aastal esitletud Porsche Cayenne Turbo GT võtab kiire linnamaasturi valemi ja keerab pea kõigele jõulise vindi, luues kohati illusiooni füüsikareeglite eiramisest, kirjutab Accelerista.com.

Puristi vaatevinklist võib Porsche autod jaotada laias laastus kaheks – ühes pajas sportautod ja GT-d ja teises kasumiautod, mis eelmainituid toota võimaldavad. Igasuguse jutu peale, kuidas Macan või Cayenne või Panamera on tegelikult ka sportautod ja pakuvad sarnast kogemust, krimpsutab purist nina.

Samasugune olen ka mina – kui auto kaalub hooga üle kahe tonni ja keegi üritab kusagil väita, et see võib ikkagi olla sportlik, olen ma väga skeptiline. Kuid heade argumentidega on ümber veenmine alati võimalik ja Turbo GT-l on mõned täitsa pakkuda.

Välimus – vaoshoitud, kuid kindlate viidetega suutlikkusele

Automaailmas määrab platvorm enamasti kõik ning Cayenne põhineb samal MLB Evo platvormil, millel ka enamus Audi suuremaid numbreid kandvad Q- ja A-mudeleid, VW Touareg, Bentley Bentayga ja Lamborghini Urus. Kuigi Urus oli pikalt VW AG kiirete linnamaasturite hierarhia tipus, on 2021. aasta suvel tutvustatud Cayenne Turbo GT vägagi sarnane – ja kiirem nii sprindis kui Nürburgringil.

Turbo GT kapoti all on sama mootor mis Urusel ja tipmistel Audidel ja Bentleydel – 4-liitrine topeltturboga V8, millest on eri maitseid. Siin on tegu vürtsikaimaga, mis pakub Urusega võrdsed 640 hj ja 850 Nm. Urusega on jagatud ka 8-käiguline ZF-i automaatkast, kuid vahekastile on lisatud vedelikjahutus ning üle käidud vedrustus ja muudetud nelikroolimist.

Peamine erinevus Urusega võrreldes peitub aga välimuses ja sisemuses – Turbo GT on palju tagasihoidlikum. Mõelge VW Golf R vs. Honda Civic Type R, aga pea samasuguse sõiduelamusega. Kui Urusega on tähelepanu garanteeritud, siis Cayenne Turbo GT-ga saab ka radari alt lennata – mõistlikult distantsilt.

Kui lähemale astuda, on pilt ikkagi väga selge. Näiteks eesmine põrkeraud on agressiivsem kui teistel Cayenne’idel ja kui lähedalt vaadata, leiab pea iga avause tagant mõne radiaatori. Suur mootor koos kõigi oma mahladega tahab loomulikult palju jahutust – lausa nii palju, et isegi pärast rahulikku tavasõitu huugavad ventilaatorid veel mõni aeg pärast mootori välja suretamist.

Teistest kangematest Cayenne’idest erinevad muuhulgas veel süsinikkiust katus ja titaanist väljalase, mille keskasetusega edevad rauad teevad vägagi mõnusat häält, kuid samas välistavad haagise vedamise võimekuse. Tagant leiab ka kaks spoilerit, millest alumine on elektrooniliselt kohanduv.

Sõitjateruumis on ruumi küllaga, turvatoolis laps mahub täispikkuses inimese taha ilusti jalgu kõigutama ja 1.91 pikk mees mahub samuti tagaistmele ära nii, et hoolimata langevast katusejoonest pole pea napilt laes. Tõsi, kohti on autos neli.

Varustusel pole erilist mõtet peatudagi – läbi tasub lapata kataloog ning on kindel, et Porschele omaselt saab kõikmõeldavaid lisasid baasvarustusest puudumise korral hea raha eest juurde osta. Cayenne Turbo GT baashind on 201 000 €, proovisõiduauto hinnale aga lisandus veel rohkem kui 22 000 eest lisavarustust, millest kalleimad olid näiteks Arctic Grey värv (2400), juhiabiliste pakett kohanduva püsikiirushoidiku, rajahoidja ja liiklusmärgituvastusega (2840) ning pimedas nägemise suutlikkusega kaamerad (2240).

Minu jaoks väärivad välja toomist mõnusa alcantaraga kaetud rool ja uksepolstrid ning metallist käiguvahetuslabad – nende eest juurde maksma ei pea ning kõik, mida käsi enim katsuma satub, on mõnus. Multimeediasüsteem reageerib kiirelt, sõidurežiimide vahetus käib mugavalt roolivalitsalt ning kui olenemata valitud režiimist roolil Suurt Punast Nuppu litsuda, saad kahekümneks sekundiks kogu vurtsu, mis autol pakkuda.

See auto ei tohiks suuta niimoodi kurve neelata

Sõitjateruumile pole mingeid etteheiteid ja see on ka ootuspärane. Pikemalt tuleb rääkida hoopis sõiduelamusest ja siinkohal tasub parafraseerida vana autohuviliste nalja – kui sul on raha kas auto või maja jaoks, siis osta auto. Autos võid elada, aga majaga ei saa võidu sõita. Cayenne Turbo GT tõestab meeletu 2,35-tonnise massi juures viimase väite ekslikkust.

Jah, loomulikult ei ole Turbo GT hoolimata turundusest ühestki otsast ringrajaauto. Kuid samas ei jää ta rajal võõraks, ja seda on andmeid paberilt vaadates keeruline uskuda. Kui iga kasumi-Porsche kohta räägitakse, et see säilitab hoolimata oma kujust-massist-praktilisusest “selle õige Porsche sõiduelamuse”, siis tahaks silmi pööritada ja öelda, et seda turundusjuttu usuvad vaid need, kes oma autot foorist foorini tarvitavad. Kuid tõe paljastavad ju kurvid!

Seega kui Cayenne Turbo GT oma tavapärasele kurviliste-käänuliste marsruudile viisin, alustasin väga skeptiliselt. Kavalate insenertehniliste lahendustega saab massi peita ja suurest raskest autost vilkama mulje jätta, liiatigi on kõik põhilised trikid siin kasutusel – nelikroolimine, tark veojõu jagamine, kohanduv vedrustus koos aktiivstabilisaatorvarrastega, absurdselt suured pidurid, kamaluga toorest jõudu ja mehaanilist pidamist. Kuid kurvis inertsi ju ei peida!

Loe täispikka arvustust koos kriitikaga ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com.