Lõplik selgus majas: seni mahukaim uuring tegi kindlaks, kas ivermektiin aitab koroona vastu või mitte
(87)
Väljaandes The New England Journal of Medicine sel nädalal avaldatud topeltpimendatud, juhuslikustatud ja platseebokontrollitud kliinilise uuringu peamine eesmärk oli kontrollida, kas ivermektiin vähendab haiglaravile suunamise vajadust 1358 koroonapatsiendi seas, kellel haiguse ägeda avaldumise tõenäosus on suur.
Uurimuse läbi viinud uurijate rahvusvaheline töörühm nimetusega TOGETHER nentis üheselt: ei vähendanud.
„Me ei leidnud, et ivermektiin vähendanuks märkimisväärsel või kliinilises plaanis tähenduslikul määral terviseprobleemidega haiglaravile või pikema aja vältel erakorralise meditsiini osakonnas jälgimise alla sattumise tõenäosust," sedastasid uurijad.
TOGETHERi uurijad leidsid ka, et ravim ei vähendanud COVID-19 teiseseid tagajärgi nagu paranemiseks kuluv aeg, PCR-testiga negatiivse tulemuse saamiseni kuluv aeg, haiglas veedetud aeg, vajadus juhitava hingamise järele, juhitava hingamise kestus, surm või surmani kuluv aeg.
„Me ei leidnud ivermektiiniga ravimisel olevat olulisi mõjusid teisestele tagajärgedele," nentisid uurijad.
„Jätke juba järele!"
Taoline tulemus klapib kokku mõnede väiksemate uuringute tulemuste ja arstiteadlaste praeguse konsensusega, mille kohaselt pole ivermektiin osutunud COVID-19 ravis tõhusaks. Ometi on inimestel reeglina sooleparasiitide ja onkotsertsiaasi e jõepimeduse raviks ning veterinaarmeditsiinis hobustel, lehmadel, kassidel ja koertel usside väljaajamiseks laialdaselt kasutatav ivermektiin kujunenud meeletult populaarseks COVID-19-ravimiks.
Ivermektiini menu edendavad väärteave, USA vabariiklaste poliitika ja kaheldava väärtusega andmed. Üks katseklaasis rakkude peal läbi viidud varajane katse andis mõista, et väga suurtes annustes on ivermektiinil viirusevastane toime, mistõttu see võiks pärssida pandeemilist koroonaviirust SARS-CoV-2.
Ravimiuuringute jm kliiniliste uuringute tulemused on aga osutunud heal juhul vastuolulisteks. Mõned väiksemad, pahatihti kehva kvaliteediga uuringud paistavad olevat näidanud ivermektiini COVID-19-vastaseid mõjusid. Noid kaheldava väärtusega uuringuid hõlmanud paar meta-analüüsi on samuti viidanud võimalikule tõhususele.
See on toonud kaasa ägedad vaidlused veebis ja ivermektiini tarvitamise hüppelise hoogustumise. 2020. a detsembris kasvas USA-s väljastatud ivermektiiniretseptide hulk 964% suuremaks pandeemia-eelsest hulgast. Prognooside kohaselt läheb see hiigelhüpe ravikindlustuse pakkujatele aasta lõikes maksma rohkem kui 129 miljonit dollarit. Mitte kõik, kes ravimit soovivad, ei saa sellele aga retsepti, mistõttu mõned inimesed on appi võtnud veterinaarravimid. Nende tarvitamine põhjustas omakorda mürgistuste laine ja sundis USA ravimiametit FDA-d väljastama tavatu hoiatuse: „Te ei ole hobused või lehmad. Tõsiselt, jätke juba järele!"
Värske uurimuse autorid leiavad, et nende kogutud andmed peaksid tegema lõpu ivermektiini kasutamisele COVID-19 ravis - kuid nendivad, et tegelikult pole see tõenäoline.
„Meie uuringu käigus dokumenteeritud sündmuste hulk on suurem kui kõigisse neisse meta-analüüsidesse hõlmatud sündmuste hulk kokku," märkisid TOGETHERi uurijad. „Seega vähendavad meie uuringu tulemused mis tahes kasu näidanud meta-analüüside mõju suurust." Samas nendivad uurijad, et kuna üldsuse huvi ivermektiini vastu on suur ja selle kasutamist toetavad mõnede meditsiiniga seotud elukutsete esindajate kogukonnad, hakatakse neile ilmselt ette heitma ravimi annustamisrežiimi ebapiisavust.
Uurimuse ülesehitus
2021. a 23. märtsist kuni 2021. a 6. augustini tosinas Brasiilia riiklikus polikliinikus läbi viidud uurimus hõlmas kokku 1359 COVID-19-patsienti. Neist 679-le anti juhuslikkuse alusel ivermektiini ja 679-le platseebot. Kõik katsealused olid vähemalt 18-aastased, nende COVID-19-kiirtesti tulemus oli positiivne ja neil ilmnesid seitsme päeva jooksul COVID-19 sümptomid. Kõigil oli vähemalt üks COVID-19 riski kõrgendav terviseprobleem nagu kõrge vanus (50 või rohkem eluaastat), diabeet, kõrge vererõhk, vähktõbi või kopsuhaigus. Kõiki katsealuseid jälgiti 28 päeva vältel. Esimese kolme päeva jooksul manustati katserühma patsientidele 400 mikrogrammi ivermektiini kehakilogrammi kohta.
Uurijad märkisid, et kavatsesid alguses anda patsientidele väiksema annuse ravimit ainult ühe päeva vältel, kuid huvikaitserühmadelt saadud tagasiside ajel otsustasid pikendada eksperimentaalset ravi kolmele päevale ja suurendada annust suhteliselt kõrgeks. Kuna ivermektiin on Brasiilias populaarne, otsustati lisaks kontrollida, ega uuringusse hõlmatud patsiendid ei ole varem sama ravimit tarvitanud.
Uurimuse peamine eesmärk oli kontrollida, kas ivermektiini manustamine nakkuse algusjärgus vähendab kõrge riskiga patsientide tõenäosust sattuda haiglaravile. Paraku langes osa katseperioodist kokku perioodiga, mil Brasiilia haiglad olid üle koormatud ja osa statisonaarset ravi vajanud patsiente saadeti tagasi. Seega võtsid uurijad haiglaravi kohaldamise juhtumitega võrdväärsena arvesse ka haiglate ülekoormatuse ajal tehtud visiite erakorralise meditsiini osakondadesse, mille vältel patsient jäeti vähemalt kuueks tunniks jälgimise alla.
Uurijad ei tuvastanud katse- ja platseeborühmade patsientidel haiglaravi kohaldamiste või pikema ajal vältel EMO-s viibimiste arvus märkimisväärseid erinevusi. Haigust põdesid ivermektiini saanud katserühmas ägedalt täpselt sada patsienti (15%), platseeborühmas 111 patsienti (16%).
Tulemus ei muutunud, kui uurijad kõrvaldasid valimist käputäie inimesi, kes sattusid haiglaravile 24 tunni vältel pärast uuringu algust või tunnistasid, et ei järginud ivermektiini või platseebo annustamise režiimi sajaprotsendiliselt. Ka teisestes tulemustes ei täheldatud erinevusi. Omaette analüüsi-allrühmas patsientidel, kes juhtusid ivermektiini manustamist alustama kolme, mitte seitsme päeva jooksul pärast sümptomite ilmnemist, ei täheldatud samuti ravimõjusid.
Allikas: Ars Technica.
