Kolm teadlaste rühma Harvardist, New Yorgist ja Oxfordist on asunud uurima 1889-1890 möllanud nn vene gripi ohvrite säilmeid. Nad otsivad selle põhjustanud viiruse geneetilist materjali, et vastata küsimusele – kas see oli tegelikult koroonaviirus, mida aeti gripiga segi? Kui jah, tähendab see, et inimkond on juba kogenud sarnast pandeemiat ja teadlased mõistavad ehk paremini praeguse pandeemia loogikat.
Hingamisteede haigus, mis sai tuntuks „vene gripina” ilmus 1889. aastal ja levis Venemaalt üle kogu maailma mitme epideemialainena. „Vene gripil” olid ka järellained, mis olid esimestest nõrgemad ja andsid endast tunda veel kuni 1895. aastani. On oletatud, et nakatus kuni 2/3 tollasest Maa elanikkonnast ja suri umbes miljon inimest.
Kahjuks on haiguse kohta väga vähe meditsiinilist ja teaduslikku teavet, kuid juba toona märgati, et kui tavalise gripi suremus on kõigis vanuserühmades ligikaudu sama, siis „venelane” tappis peamiselt eakaid. Just nagu esimesed COVIDi tüved.
Teine sarnasus on maitse ja lõhna kadumine mitmeks kuuks. „Vene gripi” puhul sai avalik ruum nakkuse epitsentriteks, mitmel pool võeti kasutusele ka karantiinimeetmed. Kahjuks pole meil teavet selle kohta, kuidas see epideemia täpselt lõppes, mistõttu teadlased otsivad vana viiruse näidiseid. Võimalik, et inimkonnal on selle vastu loomulikul teel välja kujunenud kollektiivne immuunsus. Ka see on üks küsimus, mis uurijaid hetkel huvitab.
