„Brake-brake-brake, steering, accelerate!“ – need instruktori sõnad jäävad mind veel kauaks kummitama iga kord kui autorooli istun. Põhjuseks kogu pika päeva väldanud, korralikult vaimuvärskust ja ka füüsilist vormi nõudnud jäärajasõidud kaugel polaarjoone taga asuvatel ringradade kompleksil nimega Porsche Ice Driving Area.
Ma olen olnud väga igav autojuht, ei ühtegi avariid pika elu jooksul, ja ma ei olnud kunagi elus varem driftinud. 15. veebruari õhtupoolikult tahtsin ka kõike kurve läbida vaid driftides. Ma teadsin, mida teha, et autol puhtal jääl külg kontrollitult ette saada, ma olin suutnud seda hakata nautima, ma teadsin, millise automudeliga ma eelistan seda teha, ja ma tahtsin seda kõike teha maksimaalsel kiirusel.
Selleni jõudnud kulges aga üle kivide ja kändude, täpsemalt öeldes küll kolmel korral nii sügaval lumehanges, et väljatõmbamisel veorihma konks kildudeks purunes. Ent alustame algusest.
Kaks asja tuli kohe selgeks teha. Esiteks: jäärajal olgu vasak jalg piduri ja parem jalg gaasipedaali jaoks - pole lootustki parema jalaga mõlema pedaaliga hakkama saada. Teiseks: iste tuleb tavalisest veidi ettepoole tõmmata - väljasirutatud kätega ei jõua piisavalt kiiresti reageerida. Juhendamine algas ammu enne seda, kui meid masinatesse lasti.
