Proovisõit | Suzuki S-Cross – üks üdini aus auto

Seitsme-kaheksakümnendatel sai siinpool raudset eesriiet tavaks, et heal lapsel oli pikk nimi. Peamiselt puudutas see kõikvõimalikke agro- ja muid tööstuskoondisi, lastele hakati rohkem ja pikemaid nimesid panema alles taasiseseisvumise järel. Suzuki Euroopa divisjoni see loomulikult ei huvitanud ning nii sai 2013. aastal esitletud teise põlvkonna SX4 endale täispika nime Suzuki SX4 S-Cross, kirjutab Accelerista.com.

See auto ei suutnud klientide südameid ega rahakotiraudu sama hästi lahti muukida nagu väiksem Vitara. Põhjust polnud vaja kaugelt otsida, pilk auto välimusele räägib iseenda eest. Siiski tagasid mõistlik hind koos vähenõudlikkuse ja korralike kasutusomadustega, et Suzuki S-Cross ei olnud täielik läbikukkumine ja nii kirjutasime viis aastat tagasi, et tegu on põhjendamatult tähelepanuta jäänud tubli kõikjalsõitjaga.

Asjad on aga vahepeal edasi liikunud ja C-segment on linnamaastureid tuubil täis nii odavamas kui kallimas otsas alustades Seat Atecast ja lõpetades kõigi krossoverite vanaema Nissan Qashqaiga. Selles seltskonnas nägi viis aastat tagasi kergelt uuendatud, kuid põhiosas oma algsele kujule truuks jäänud S-Cross välja pehmelt öeldes mitte kõige õnnestunum.

Kenam kui varem

Kuigi nime poolest on tegu uue mudeliga, siis pisut põhjalikum pilk reedab, et tegu on lihtsalt tõsisema näovärskendusega. On ju välismõõtudelt kolmanda põlvkonna S-Cross täpselt sama suur kui eelkäija, vaid katuseraamid toovad sisse väikese erinevuse.

Pole ka ime, platvorm on sama, üksnes seest-väljast on keredetaile moodsamaks kujundatud. Kindlasti pole see „tahan-kõigile-meeldida“ stiilis kujustatud müügihitt, pigem viitavad nurgelised mustad rattakoopad, robustseks kujundatud esiosa ja teisedki detailid maastikuvõimekusele ja vastupidavusele.

Viiteid eelkäijale leiab eelkõige külgvaates, samas on Suzuki soovinud uue auto puhul veelgi enam rõhutada linnamaasturlikkust. Autoninas troonib massiivne radiaatorivõre koos suure embleemiga, mida ühendab esituledega kroomitud joon. See koos kõrgendatud kapotiga loob optiliselt kõrgema raskuskeskme, mis väljendab veelgi enam maasturlikku iseloomu, kuigi S-Cross on läbi aegade balansseerinud kusagil sõiduauto ja krossoveri vahepeal.

Erinevusi on mõistagi ka tagaosas, täiesti uued on laternad ja kaitseraud. Helkurid on nihutatud rohkem kere nurkadesse, udutuli aga veidi madalamale hõbedaseks värvitud dekoratiivplastikusse. Autot ümbritsevad andurid tagavad selge kaamerapildi ja 360-kraadise vaate – kahjuks vaid juhul, kui need on puhtad. 17-tollised valuveljed on alati standardvarustuses.

Moodne infolust

Suhteliselt kompaktsetele mõõtmetele vaatamata on sees ruumi üllatavalt palju. Tõsi, pikematel inimestel jääb lae ning mütsi vahele üsna vähe ruumi, mistõttu on sel juhul arukas loobuda suurest katuseluugist. Sama kehtib ka tagaistmel, kuid keskmise eesti mehe jaoks on nii ees kui taga pea- ja põlveruumi enam kui piisavalt.

Lisaks piisavalt kõrgele istumisasendile on sisenemine-väljumine mugav. Kogu sisemus tundub küll pisut üksluine ja aegunud, kõvast plastist armatuurlaua ja mehaanilise käsipiduriga, aga mõnele ostjale klassikalised lahendused sobivad ja pole kahtlustki, et see peab ajahambale hästi vastu.

Loe täispikka arvustust ja vaata rohkem pilte tasuta portaalis Accelerista.com.