Kuigi Anett armastab tuliselt Lõuna-Eestit, kus ta sündis ja üles kasvas teadis ta juba gümnaasiumi ajal, et tahab mõnda aega välismaal elada. Ülikooli kandideerides sai ta sisse ka paari Skandinaavia kooli, ent sel hetkel tundus esimese hooga väikesest kohast võõrale maale kolimine veidi liiga rutaka sammuna. Seepärast astus Anett kõrgkooli Tallinnas ning alles siis, kui ta suures linnas end juba mugavalt tundis, otsustas ta minna vahetustudengina Sloveeniasse.

Huvitava kokkusattumuse läbi oli ta aasta varem koos perega Sloveenias reisil käinud ja endale koju postkaardi saatnud. Sellele kirjutas ta, et tahab kunagi Sloveeniasse tagasi tulla ning siis juba pikemaks. Ei läinudki kaua, kui võimalus end kätte mängis ning avanes väljavaade veeta vahetusaasta Sloveenias. „Mu Erasmuse koordinaator hoiatas, et tegemist on väga nõudliku ülikooliga, mis osaleb programmis alles esimest korda, seepärast polnud ka ühegi teise vahetustudengi tagasisidet,“ rääkis Anett Numa. Kuid selle pea-ees-vettehüppe tunde järgi ta läkski.

Eneseleidmine

Sloveenia on Aneti meelest aga imeline paik. Seda väikest mägist riiki ümbritsevad Ungari, Itaalia, Austria ja Horvaatia ning igale poole pääseb rongi või autoga. „Tund aega sõidad üles mägedesse, tund aega alla mere äärde. Paari tunniga sõidab sealt Veneetsiasse,“ rääkis ta ning tähendas, et tema meelest on Sloveenia väga alahinnatud riik.

Kohapealsesse akadeemiasse sulandumine oli aga pigem keeruline, sest paljusid rahvusvahelisi aineid pidi ta võtma koos endast kaks aastat kauem õppinud tudengitega. Seejuures ei olnud Aneti inglise keele oskus sugugi kiita – kõik, mis puudutas grammatikat ja lugemist, oli valmistas talle suurt muret. „See oli mulle kõige suurem katsumus, aga olen selle üle ka õige tänulikum, sest praegu ma töötan ja isegi mõtlen suure osa ajast inglise keeles.“ Paari kuu möödudes seisis ta aga saalitäie endast kogenumate tudengite ees ning andis neile inglise keeles ülevaate Kolumbia maavarade mõjust nende poliitikale.

Anett Numa tõdes, et just Sloveenias veedetud aeg ja keerulises olukorras nina vee peal hoidmine andis talle enesekindluse, millest on tal hiljem tohutult kasu olnud. „Kui ma poleks õpirändele läinud, siis ma ei oleks tänasel päeval oma karjääris sellisel kohal,“ tõdes ta.

Avastused Prantsusmaal

Kuigi magistrikraadi tegi Anett Tartu ülikoolis Skytte instituudis (mida ta kahel käel poliitikahuvilistele noortele soovitab), leidis ta ka siis võimaluse õpirändele minna. Seekord sai valituks prestiižne poliitikauuringute instituut Prantsusmaal Lyonis, kuhu sõitu toetas lisaks Erasmuse programmile stipendiumiga ka Eesti prantsuse instituut. „Erasmusega välismaale minnes ära piirdu ainult programmi toetusega, tegelikult on väga palju erinevaid lisarahastusvõimalusi,“ andis Anett tulevastele erasmuslastele nõu.

Sealt sai ta hulgaliselt mõtteid, mida Eesti haridussüsteemis muuta. Eriti meeldisid talle eksamid. „Mulle on meelde jäänud üks eksam, kus oli üks ainus küsimus: „Miks on president Macron iseenda vaenlane?“. Ja nüüd pane nelja-viie lehekülje peale oma vastus kokku. See on tõhusaim viis, sest õppejõud tahtsid selles essees näha kõiki neid teadmisi, mida nad mulle nelja kuu jooksul edasi andsid. Ma pidin päriselt mõtlema ja seoseid looma. Valikvastustega eksam ei olnud seal üldse teema.“

Aneti jaoks oli muljetavaldav, kuidas ülikoolis sirgusid isemõtlevad inimesed. „Ja kui me nüüd mõtleme, siis tänapäeval on prantslased kõige suuremad protestijad ja arvamuse avaldajad. Aga miks? Sest neil on põhi, neid on õpetatud mõtlema. Argumenteerimine on prantslaste DNAs.“

1x
00:00

Kõige targem inimene toas

Elades Prantsusmaal, kus pangakaardi saamine võttis aega kolm kuud, tekkis Anetis ka sügavam huvi Eesti digisektori vastu. Hoogu andis juurde üks demokraatiate teemaline loeng, kus Aneti poolakast kursusekaaslane rääkis Eestist kui e-demokraatiast ja meie rahvaalgatuse portaalist. „Ma olin nii uhke! Tundsin, et pean koju tagasi tulema ja ise Eesti lugu rääkima hakkama,“ tunnistas ta.

Ta hoidis silma peal e-Estonial ja e-residentsusel ning ootas, et mõni töökoht neis asutustes vabaneks. Ja see juhtus! Tagantjärele ütleb Anett, et tundis juba esimesel kohtumisel, et ta saab selle töö ning Eesti digilahenduste müümine on tema missioon. „Mul ei olnud tehnoloogiatausta, aga ma olin valmis õppima. Ma põlesin, mul oli nii suur tahe seda teha ja mu tööandja nägi seda,“ meenutas ta. Ootamatult oligi ta juba teel Pariisi Eestit tutvustama ning vähem kui 24 tunni pärast juba järgmisesse sihtkohta. „Reisimist oli tõesti palju ja mingi hetkeni nautisin seda väga,“ ütles ta.

Väga suurtel lavadel üles astudes tundis ta alati end enesekindlalt, sest ta teadis, et oma ettekande teemal on tema kõige targem inimene selles ruumis. „Mitte keegi auditooriumis ei tea minu ettekande teemast rohkem kui mina ise, sest mina olen kogu selle info läbi töötanud,“ jagas Anett oma avalike esinemise kõige olulisemat nippi. „Ja ärge kunagi õppige oma ettekannet pähe! Kui siis ainult esimesed laused, sest sellest tuleb enesekindlus. Aga siis räägi oma lugu.“

Anett rääkis Eesti lugu kolm aastat, ent mõne kuu eest asus ta tööle hoopis kaitseministeeriumis, kus ta tegutseb koos oma meeskonnaga selle nimel, et me peaksime vastu olukorras, kus meie veebiinfrastruktuuri rünnatakse. „Kujutage ette olukorda, kus kogu Eestis läheks elekter ära. Kaua meie pered vastu peaksid? Või kui rünnatakse haiglate süsteeme. Meie ülesanne on leida Eestile kaitsealaseid partnereid juhuks, kui me peaksime abi vajama.“

Kuula pikemalt

Seekordses taskuhäälingu osas avaldab Anett Numa muu hulgas selle, kes on tema meelest üks Eesti inspireerivamaid naispoliitikuid, kus asub tema akude laadimise salapaik, mis valmistab talle muret Euroopa IT-sektoris, kuidas valmistada end ette avalikuks esinemiseks, millega ta kaitseministeeriumis täpsemalt tegeleb ja muudki.

Jaga
Kommentaarid