Lugu sellest, kuidas kogemata Itaalia mägedes surma võib saada

Möödunud hilissügisel käis Uku Tampere kaubikuga õde kolimas ja vanakraami jahtimas ning sattus sellega seoses teise novembri öösel Itaalia Alpidesse. Samal ajal jõudis sinna ka lumekaos ning sadas 35 cm värsket lund. Nendes oludes sündis lugu, mis räägib sellest, kui lähedale võib surma saamine täiesti argises tegemises jõuda, kirjutab Accelerista.com.

Olles paarsada korda autoga Eesti ja Kesk-Euroopa vahet sõitnud, on iga sinnapoole minek väga argine tegemine – sisuliselt ei ole vahet, kas minna Tartusse või Berliini. On tekkinud harjumuse jõud, mis ühest küljest aitab küll näiteks auto käsitsemisega toime tulla, kuid võib mõjuda uinutavalt nn väliste faktorite arvestamise ja ette mõtlemise osas.

Harjumuse jõust oleme palju kirjutanud sarja “Segadusseajav liiklusülesanne” raames. Samuti oleme näinud harjumusest mingite liigutuste tegemise potentsiaalselt saatuslikku jõudu “Punase Sekundi” saateid toimetades. Igal pool ikka negatiivse varjundiga, aga pigem abstraktselt.

Ja nüüd siis pakkus elu harjumuse jõu näite vägagi reaalse kogemusena. Õnnelik õnnetus juhtus Itaalia mägedes just harjumuse jõu ning mõnes mõttes ka eestlasliku jonnakuse tõttu – kes see ikka novembri alguses lumetormi ja talverehvide peale mõtleb. Talverehvide kohustus algab meil siin Eestis ju alles detsembris ning kuniks kohustuslik pole, siis eestlane ühtegi liigutust ei tee.

“Oh, mis see lumi ikka ära pole.” “Nõuka ajal sõideti üldse suverehvidega.” “Ma olen Eestist, mind libedad teed ei sega.”

Nii irooniline kui see ka pole, siis sellist jura võib suust välja ajada siin Eestis, kus kõige ekstreemsem pinnavorm liiklemiseks on kaasliikleja. Põhja-Itaalias, Austrias, Lõuna-Prantsusmaal ning isegi Baierimaal sellist nisujuttu ei aeta, sest seal on mäed ja mägedega nalja ei tehta.

Kui meie “põhjamaade poega” suverehvidega sinna sõuab, on üllatused kerged tulema. Esiteks seetõttu, et talverehvid on näiteks Austrias kohustuslikud juba 1. novembrist kuni 15. aprillini, teiseks seetõttu, et 1900 m kõrgusel merepinnast serpentiinil lumesajus ei saa isegi Sebastien Loeb isiklikult suverehviga hakkama.

Kõik algas navigaatori usaldamisest

Teate küll, terve päev sõitu selja taga, veel viimased 200 kilomeetrit sihtkohta ning valvsus on kadunud. Veel Austria poolel, Brenneri ärapööramise juures sõin kõhu täis ning kuulsin, kuidas raadio räägib lumesajust ja lumepiirist 800 m peal. Aga see kõik on taustamüra, sest kõik on ju nii tavaline.

Tankisin veel auto täis ka ning hakkasin Brennerit mööda Itaalia poole tõusma. 800 m peal muutus vihm lumeks, 1000 m peal oli järsku tee valge ja põue puges esimene kõhklus, sest kohe kui ees sõitvate veokite jäljest natukenegi välja läksin, siis hakkas Crafter tühja kaapima. Autokolonn edenes kiirteel ca 30-40 km/h ning väljas oli täielik talv.

Aga häirekellad veel ei helisenud, sest “mis see väike lumi eestlasele ikka teeb ning sõidan siin veoki taga…” Valvsus kadus veelgi, kui tee Itaalia pool langema hakkas ja lumi taas vihmaks muutus. Piinlik tunnistada, aga päriselt ka käis tol väsinud ööl peast läbi mõte, et “Itaalias on ju soojem ja pole probleemi.”

Mul oli vaja jõuda põhimõtteliselt Horvaatia piiri äärde ning kui ma enam oma peaga navigeerida ei jaksanud, siis pistsin Itaaliasse jõudes Google Mapsi sihtkoha aadressi sisse. Harjumuspäraselt vaatasin, et päris väikestele teedele see ei suuna, keskmiselt väikesed on okei, sest kiiret ei ole. Läksime.

30 km kiirteed, ca 600-700 m kõrgusel merepinnast ning sajab vihma. Igasugune ohutunne oli kadunud, kui kiirteelt maha keerasin. Esialgu oli veel tee ka üsna suur, kuigi jube aeglane, kohutavalt auklik ja kiira-käära. Tund aega hiljem veel üks teevahetus õigemas suunas, tee läks väiksemaks ning hakkas tõusma, tee servad hakkasid muutuma valgemaks, aga ikka veel oli +2 ja sadas vihma.

Aga imelikul kombel ei fikseerinud aju muud, kui et oleks pidanud ikka sellesse marsruuti rohkem süvenema, sest tee muutus ebamugavalt väikeseks ja kiire vahepealne teekonna peale mõtlemine rääkis ärritavat juttu sellest, et kiirteed pidi jätkates oleks see Itaalia transiit olnud üksnes 60 km pikem ehk siis igal juhul mõistlik variant.

Hoolimata Wazega võrreldes suuremast nutikusest, harrastab ka Google Maps navigeerimisel ikkagi seda, et kui mingi tee on teoorias “2 sekundit kiirem,” siis tuleb seda kasutada ning eriti suure ja koormatud kaubikuga sõites on see väga halb variant.

1300 m peal muutus vihm lumeks. 1500 m peal kukkus temperatuur nulli. 1800 m peal oli tee selgelt lumine ja lumesadu oli nii tihe, et nähtavust oli umbes 50 m jagu. Google Maps ütles, et järgmise pööramiseni on 5 kilomeetrit ja see on juba teisel pool tippu, laskumise peal. Nii vähe!

Kõrgus merepinnast – Crafter näitab seda meetri täpsusega – aina kasvas, tõus oli umbes 10% kandis ehk korralik ronimine. 1900… 1950… 1980 m ning täpselt sel hetkel käis ratas lõplikult tühja ning auto seisis, sest see oli hetk, kus lume all ei olnud enam märg asfalt, vaid jää.

Ka siis ei olnud veel olukorra tõsidus täielikult kohale jõudnud. Küsisin vaid, et mis siis nüüd edasi. Ja olemasolevate valikute üle mõeldes jõudis olukorra tõsidus kohale.

Kaks üsna halba valikut

Sõiduteel oli selleks hetkeks ca 5 cm värskelt sadanud lund ning väljas -2 kraadi. Kaubik kaalus 3300 kg ning see on 6,7 m pikk. Teiste autode jälgi polnud ma juba ammu näinud, sest ükski normaalne inimene ei sõida kell kaks öösel lumesajus Itaalia Alpide serpentiinidel, isegi talverehvidega.

Tee oli selles kohas umbes 6 m laiune ja mul polnud vähimatki aimu, mis ümberringi toimub, sest nähtavust ei olnud endiselt ja lund sadas juurde. Käsipiduriga auto paigal ei püsinud, sest too pidurdab ainult tagumisi rattaid ja kahe pidurdava rattaga tahtis auto tuldud suunas libiseda.

Istusin jalg piduril – sest nii pidurdavad kõik neli ratast ja auto püsis paigal – ning kaalusin variante. Kuna praegu auto püsib ja paak on kütust täis, siis tuleb siin ööbida – küll keegi hommikul ikka tuleb ja mingi teehooldus peab ju olema. See oli esimene mõte.

Täispikas tekstis on juttu nii pääsemisest kui ka kõigist õppetundidest - loe lugu edasi tasuta portaalis Accelerista.com.