„Päris nii see ei ole," ütles ta vastuseks Vikerhommiku saatejuhti küsimusele, kas teedel nähtavad roopad on vaid naastrehvide poolt üles kistud.

„Naastrehvidel on vaid üks osa süüst. Roobas, mida te tee peal näete, tekib osaliselt naastudest, aga ka ebapiisava kvaliteediga asfaldist, mis ise deformeerub. Lisaks vajub väga tihti ära asfaldialune killustik," rääkis Henri Prank.

Ehk siis: roopad tekivad teedele kulumise ja teekonstruktsiooni nõrga kandevõime tõttu.

„Naastrehvidel on oma koht Eesti teedel olemas - seal, kus on jää, seal on neid vaja," märkis Prank. Ta tõi näitena kõrvalised kruusateed, kus ei saagi jääd ära kaotada. Ainult lamelle nõude oleks seetõrru päris raske.

Prank andis ka selgituse sellele, miks linnades kevadeti teedesse märksa rohkem löökauke tekib kui maanteedel.

„Kui me vaatame riigimaanteid ehk siis transpordiameti hallatavaid teid, siis need nii palju ei lagune kui kohalikel omavalitsustel. Protsessides, kuidas asju tehakse, on vahe sees," rääkis ekspert. „Transpordiamet kasutab boonussüsteemi, kus ehitajat motiveeritakse ehitama kvaliteetsemalt, kui on miinimumnõuded. Linnad seda ei tee. Transpordiamet annab võimaluse, et võiks paremini ehitada, linn seda ei anna."

Pranki sõnul ei tahaks ta öelda, et Eestis koonerdatakse teeehituse materjalidega.

„Asfalditehased on Eestis väga heal tasemel ja üldiselt tuleb sealt väga hea tasemel asfalt. Aga teede ehitamise protsessid ja nende kontrollimine tuleks üle vaadata. Asfaldi mahalaotamisel on väga tähtis, et asfalt saaks väga ühtlase temperatuuriga maha, vastasel juhul teerull ei saa teda väga tihedaks ja õhupoorid jäävad sinna sisse ja hiljem pääseb nii katesse sisse ka vesi," rääkis ta.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid