Paleobotaanikud uurisid 19 Euroopa riigis kogutud õietolmuproove ja leidsid, et 1347-1352 katkupandeemia tabas Euroopa eri piirkondi erinevalt. Kui Skandinaavias, Prantsusmaal, Lääne-Saksamaal, Kreekas ja Kesk-Itaalias vähenes teravilja saak oluliselt ning põllud kasvasid taas metsa, siis Novgorodis, Eestis, Lätis, Leedus, Poolas ja mõnes teises piirkonnas toimus põllumajandusliku tegevuse hoogustumine. Teadlaste sõnul võimaldab see hinnata nende territooriumide demograafilist olukorda katkupandeemia ajal: teraviljasaagi suurenemine näitab nendel aastatel nendel aladel elanud elanikkonna suurenemist. Uuringu tulemused avaldati ajakirjas Nature Ecology & Evolution.

Katk on tuntud juba iidsetest aegadest, tõendeid selle kohta leidub paljudes vanades kirjalikes allikates, näiteks piiblis. Seda põhjustab bakter Yersinia pestis, mille kõige ohtlikum levitaja on orientaalne rotikirp (Xenopsylla cheopis). Musta surma-nimelises katkuepideemias on nähtud seni Euroopa ajaloo suurimat katastroofi, milles viie aasta vältel mõningatel hinnangutel olevat hukkunud kuni pool Euroopa rahvastikust. Uus uurimus lükkab selle ümber.


Alessia Masi Max Plancki Inimkonna Ajaloo Instituudist otsustas koos 17 riigi teadlastega hinnata suremust Euroopa eri piirkondades aastatel 1347–1352 mandrit haaranud katkupandeemia ajal. Selleks võtsid paleobotaanikud 19 Euroopa riigi 261 veekogu põhjasetetest 1634 õietolmuproovi, mille kohta saadi radiosüsiniku daatumid. Uurijad lähtusid sellest, et elanike arvu tõsine vähenemine enne tööstusrevolutsiooni mõjutanuks otseselt piirkonna põllumajanduse intensiivsust. Seega keskendusid nad ajavahemikule 1250–1450, võrreldes õietolmu andmeid sajand enne pandeemiat ja sajand pärast seda.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid