Varasem nakatumine COVID-19sse parandab antikehade sooritust – erinevalt vaktsineerimisest

Uus uurimus näitab, et ehkki SARS-CoV-2 antikehade hulk kahaneb ajapikku nii nakatunud kui ka vaktsineeritud patsientidel, paraneb antikehade sooritus ainult pärast varasemat nakatumist.

See erinevus võib selgitada, miks varasemalt nakatunud patsientidel paistab olevat ainult vaktsineeritutega võrreldes tugevam kaitse uute nakkuste vastu, vahendab MedicalXpress.
Iisraelis Ramat Ganis tegutseva Sheba meditsiinikeskuse uurija dr Carmit Coheni ja kolleegide uurimus näitas ka, et vastupidiselt ootustele oli varem nakatunud rasvumuse diagnoosiga patsientide immuunreaktsioon tugevam ja püsivam kui lihtsalt ülekaalulistel ja normaalkaalus patsientidel.

Ehkki SARS-CoV-2-st taastunud patsientidel kestab kaitse nakatumise eest kauem, on läbimurdenakkused kuus kuud pärast vaktsineerimist üha tavalisemad. Antud uurimuses analüüsisid autorid COVID-19-st taastunud, aga vaktsineerimata isikute humoraalseid (s.t antikehade tekitatud) immuunreaktsioone kuni aasta vältel ja võrdlesid kaheksa kuu jooksul nendega, kes olid saanud kaks annust Pfizeri vaktsiini (aga polnud varem nakatunud).

Uurimus, millesse hõlmati varem nakatunud ja vaktsineerimata ning topeltvaktsineeritud ja mitte kunagi nakatunud inimesi 2020. a 25. märtsist 25. novembrini, lõppes 2021. a aprillis napilt enne viiruse deltavariandi saabumist Iisraeli. Seega olid uurimusse hõlmatud läbipõdenud nakatunud SARS-CoV-2 algse ja alfavariandiga (ja mõned beetavariandiga), kuigi pole teada, milline patsient millist varianti põdes, kuna laboratooriumil tekkis variantide sekventsimise võimekus alles tükk aega pärast uuringu algust.

Uurijad jälgisid PCR-testide abil kuni 130 SARS-CoV-2-ga nakatunud patsienti. Need patsiendid polnud vaktsineeritud ja jäid uurimuse ajaks vaktsineerimata. Uurimuse vältel ei taasnakatunud neist ükski. Andmeid koguti nii akuutsete (nakatumise ajal ja vahetult pärast seda ilmnenud) kui ka pikaajaliste (pärast kuut nädalat avaldunud) sümptomite kohta. Uurijad võrdlesid nende 130 paranenud patsiendi ogavalgu-vastaseid IgG-antikehasid ja neutraliseerivaid antikehasid Pfizeri vaktsiiniga topeltvaktsineeritud, kuid COVID-it mitte kunagi põdenud 402 sarnase vanuse ja kehamassiindeksiga katsealuse antikehadega.

Ka topeltvaktsineeritud patsiendid jäid uurimisperioodi ajal (2021. aasta teises kvartalis) nakatumata; küll aga olid Iisraelis hakanud ilmnema tõendid selle kohta, et topeltvaktsineeritud ja kunagi nakatumata tervishoiutöötajatel ilmnevad läbimurdenakkused u kuus kuud pärast teist vaktsiiniannust, samas kui varem nakatunud vaktsineerimata inimesed ei nakatunud uuesti. Antud uurimuse eesmärk oli välja selgitada, miks nii on.

16 COVID-19-st paranenud inimesest ja 22 kunagi nakatumata topeltvaktsineeritud isikust koosnevate allkohortide aviidsusindeksit (mis väljendab lihtsalt antikehade soorituse kvaliteeti) kõrvutati esimesel ja kuuendal kuul. Lisaks koguti paranenud patsientidelt ankeedivastuseid sümptomite, sh „pika COVID-i” kohta.

Uurijad leidsid, et antikehade hulk kuu aega pärast vaktsineerimist oli vaktsineerituil kõrgem kui COVID-19-st paranenud patsientidel. Vaktsineeritute kohordis kahanes see arv aga järsemalt. Alguses oli antikehade soorituse kvaliteedi e aviiduse indeks vaktsineerituil kõrgem kui läbipõdenuil. Küll aga ei muutunud aviidsus vaktsineerituil kuni kuue kuu jooksul märkimisväärselt, samas kui paranenud patsientide antikehade aviidsus kasvas vähehaaval ja võimalik, et pakkus neile seega kaitset taasnakatumise eest.

Huvitaval kombel ja vastupidiselt eeldustele oli antikehade tase haigusest paranenuil, kelle kehamassiindeks oli 30 või kõrgem (s.t rasvunud patsientidel) kõigil ajahetkedel kõrgem kui 30-st väiksema kehamassiindeksiga (s.t normaalkaalus või ülekaalulistel) patsientidel, mis annab mõista, et varem nakatunud rasvunud inimesed olid tulevikus nakatumise eest paremini kaitstud kui varem nakatunud ülekaalulised ja normaalkaalus inimesed.

Kõigist paranenud patsientidest kogesid 42 (36%) „pika COVID-i” sümptomeid, sh vaimse tervisega seonduvaid (5%), neuroloogilisi (9%), südame-veresoonkonnaga seonduvaid (5%) ja hingamisteedega seonduvaid (31%) ilminguid.

„Ehkki antikehade hulk väheneb ajas nii COVID-19-st paranenud (kuid vaktsineerimata) kui ka vaktsineeritud (kuid nakatumata) patsientidel, paraneb antikehade kvaliteet pärast nakatumist, aga mitte pärast vaktsineerimist,” sedastasid autorid töö kokkuvõttes.

„Rasvumuse diagnoosiga inimestel on antikehade tekitatud immuunreaktsioon pärast nakatumist märksa tugevam ja püsivam. Need tulemused kirjeldavad immuunreaktsiooni spetsiifilisi omadusi, mis võivad selgitada, miks on COVID-19 vastane mõju varem nakatunutel teistsugune kui ainult vaktsineerituil.”
Nüüd, mil suurem osa Iisraeli elanikkonnast on vaktsineeritud, on uue varem vaktsineerimata inimesi hõlmava uuringu läbiviimine märksa keerulisem.

Sama uurimisrühm jälgib praegu deltavariandist paranenud inimeste kohorti (rõhuga perekondadel) ja samuti omikronvariandist paranenute kohorti. Uuemates uuringutes keskendutakse nii humoraalsetele kui ka kaasasündinud immuunreaktsioonidele (s.t immuunsüsteemi eri osadele).
„Omikrontüvesse nakatunud vaktsineeritud on ränga haigestumise eest paremini kaitstud, samas kui neljas vaktsiiniannus, mida praegu manustatakse paljudele 60-aastastele ja vanematele ning pärsitud immuunsusega inimestele, ei paista omikrontüvega nakatumise eest kaitsvat,” lisas dr Cohen.

„Usun, et kõige huvitavam oleks edaspidi jälgida neid, kes on paranenud varasematest variantidest ning taasnakatunud omikrontüvega ja ka sellest paranenud. Neil inimestel peaks hüpoteetiliselt olema väga tugev antikeha-reaktsioon enamiku suhtes viirustüvedest.”