Kõrge vererõhu all kannatavad inimesed peaksid paratsetamooli võtmisel olema ettevaatlikud, sest selle populaarse põletiku- ja valuvaigisti regulaarne kasutamine tõstab vererõhku. Sellele järeldusele jõudsid Edinburghi arstiteadlased, kes uurisid, kas atsetaminofeeni (selle nime all tuntakse Ameerikas paratsetamooli) regulaarne kasutamine mõjutab kõrge vererõhu käes kannatajate vererõhku.„Atsetaminofeeni kasutatakse laialdaselt kroonilise valu vastu, kuna arvatakse, et see on ohutu ja erinevalt mittesteroidsetest põletikuvastastest ravimitest avaldab see vererõhule vähest mõju või üldse mitte,” kirjutavad uuringu autorid.
Edinburghi haiglas viidi enam kui viis aastat läbi kliinilisi uuringuid, milles osales 110 krooniliselt kõrge vererõhu all kannatavat inimest. Vabatahtlikud jagati kahte rühma. Ühes neist osalejad võtsid kahe nädala jooksul 4 g paratsetamooli päevas (neli korda päevas 1 g - Briti tervishoiuministeeriumi soovitatud maksimaalne päevane annus). Teises said vabatahtlikud paratsetamooli asemel platseebot. Pärast neid kahte nädalat peatati ravimi võtmine samaks perioodiks ja seejärel korrati uuesti - kuid juba „vastupidise märgiga”: katse- ja kontrollrühmade vabatahtlikud vahetati.
Mõlema tablettide võtmise perioodi alguses ja lõpus jälgisid arstid iga üksiku vabatahtlikuvere rõhku päeva jooksul, registreerides pidevalt tonomomeetri näitu. Lisaks viidi katse ajal perioodiliselt läbi ühekordseid mõõtmisi ning osalejate vererõhku mõõdeti mitmel erineval viisil.
Tulemusi kokku võttes jõudsid teadlased järeldusele, et regulaarne kahenädalane paratsetamooli tarbimine hüpertoonikutest patsientide poolt tõstab nende süstoolset vererõhku – umbes 5 mm Hg võrra. Ja see, artikli autorid, omakorda „suurendab riski haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse ja seab sellises olukorras [kui kasutaja põeb hüpertooniat] kahtluse alla paratsetamooli regulaarse kasutamise ohutuse.”
Eksperdid, kes uuringus ei osalenud, märgivad, et Šoti eksperiment – ehkki mastaapselt üsna tagasihoidlik – viidi läbi selliste uuringute jaoks välja töötatud kõrgeimate teaduslike standardite kohaselt. Esiteks, kasutasid autorid randomiseeritud topeltpimedat platseebokontrollitud meetodit – see tähendab, et osalejad jagati juhuslikus järjekorras rühmadesse ning ei vabatahtlikud ega nende raviarstid teadnud, kas nad võtsid tõelist paratsetamooli tabletti või mitte. Teiseks oli uuring ristsuunaline: pärast etteantud kahenädalast pausi (mille eesmärk oli oodata, kuni osalejate keha on tablettide võtmisest maksimaalselt puhastatud) vahetasid paratsetamooli tarvitajad ja platseebot saanud inimesed omavahel kohad.
Nii oli katse väljatöötajatel võimalus võrrelda katsealuste vererõhku mitte ainult kontrollrühma vabatahtlike tulemustega, vaid ka nende endi näitajatega, mis saadi platseebot võttes, sest lisaks paratsetamooli võtmisele on iga vabatahtliku elus lõpmatu hulk muid tegureid, mis võivad tulemusi oluliselt mõjutada. Kui aga lisaks võrreldi sama patsiendi näitajaid, mis saadi esmalt paratsetamooli võtmisel ja seejärel platseebot (või vastupidi) võttes, on tulemused palju usaldusväärsemad ja usaldusväärsemad.
Märkides uuringu väga veenvaid leide, rõhutavad sõltumatud kommentaatorid siiski, et neid ei tohiks seostada inimestega, kes võtavad paratsetamooli mitte regulaarselt või vaid mõne päeva – peavaludest, palavikust ja muudest üldpõletike sümptomitest vabanemiseks.
Isegi neil, kes seda populaarset valuvaigistit sageli ja suurtes kogustes joovad, ei tasu unustada, et katses osalejad valiti algselt patsientide hulgast, kes olid juba mõnda aega krooniliselt kõrge vererõhu all kannatanud.
On neid, kes šotlaste saadud tulemusse skepsisega suhtuvad. Londoni St George'i ülikoolis kliinilise farmakoloogia õppejõud Dipender Gill kutsub üles eksperimendi tulemusi ettevaatlikult tõlgendama, loetledes korraga mitu tundmatut, mis teoorias võib autorite tehtud järelduste usaldusväärsust vähendada.
Esiteks ei ole teada, kui kaua püsib kõrge vererõhk hüpertoonikutest patsientidel, kui nad jätkavad regulaarselt paratsetamooli joomist. Teiseks, ainuüksi tõsiasi, et paratsetamooli regulaarsel kasutamisel tõuseb hüpertoonikutest patsientidel mõnevõrra vererõhk, ei tähenda ilmtingimata, et koos sellega suureneb ka risk haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse. Kolmandaks on kõrge vererõhk sageli valu ja lihaspinge sümptom. Seega ei saa välistada, et valu vaigistades aitab paratsetamool vähendada ka hüpertoonia sümptomeid. Lõpuks, neljandaks, kõik katses osalenud olid valged eurooplased, Aasiast ja Aafrikast pärit immigrante hõlmav uuring võib Gilli hinnangul anda veidi teistsuguse tulemuse.
Samas on teadustööd hinnanud kõrgelt nii meditsiiniteoreetikud kui ka praktiseerivad arstid. „Kõrge vererõhk on peamine tegur patsiendi insuldiriski määramisel,” sõnab Briti Insuldiliidu uuringute juht Richard Francis. „Uus uuring kinnitab oletust, et paratsetamooli regulaarne kasutamine põhjustab kiiresti vererõhu tõusu inimestel, kellel on juba risk insuldi ja südameinfarkti tekkeks. Seetõttu on väga oluline, et arstid vaataksid regulaarselt üle ja kaaluksid kõiki paratsetamooli määramisega kaasnevaid riske ja eeliseid,” leiab ekspert.
