Alates pimedast keskajast ja lõpetades valgustatud 18. sajandiga võis Euroopa linnades kohata inimesi, kes veeretasid enda ees ratastel puutünni. Nad lõhnasid sama vastikult nagu need, kes tualettide äravoolurenne puhastasid, kuid pidasid end tähtsa elukutse esindajateks. Tõepoolest, ilma nendeta ei tulistanuks ei musketid ega kahurid. Need inimesed kogusid uriini, mis oli vajalik sõjapidamiseks ja ka mõneks muuks otstarbeks.

Kaasaegne keemiatööstus toodab aastas 180 miljonit tonni ammoniaaki. Raske on loetleda kõiki tööstusharusid, kus seda ainet kasutatakse, alates väetiste tootmisest kuni lõhkeainete ja polümeersete materjalide valmistamiseni. Keskajal oli ammoniaagi vajadus palju tagasihoidlikum, kuid see oli siiski olemas.


Uriin on karbamiidi lahus, mis spetsiaalsete bakterite (urobakterite) toimel muutub ilma tehnoloogiliste raskuste ja keerukate seadmeteta ammoniaagiks. Seetõttu ammutati vanasti uriinist ammoniaaki ja selle tooraine tarnijad olid uriinikogujad - mitte eriti prestiižse, kuid väga vajaliku elukutse inimesed.

Nad alustasid oma tööd varahommikul – kõndisid mööda linnatänavaid ja valasid oma tünnidesse uste ja väravate ette välja pandud ööpottide sisu. Mõnikord olid selle elukutse esindajad trahterites ja kõrtsides valves, jälgides valvsalt külastajate käitumist. Niipea, kui keegi oma vajadusi läks rahuldama, hüppas uriinikoguja ämbriga püsti ja pakkus lahkelt oma anumat kasutada.


Olles tünnid ja ämbrid täitnud, suundusid uriinikogujad töökodade juurde. Seal neid juba oodati ja pottidest kogutud vedeliku eest maksti väikeste, kuid väärtuslike müntidega. See oli stabiilne äri ja eksisteerisid isegi terved uriinikogujate dünastiad, kellel oli oma eetika ja ametisaladused.

Algselt olid ebameeldiva, kuid väärtusliku toote peamised tarbijad nahatöökojad. Ammoniaak lahustab suurepäraselt rasva ning eemaldab nahalt villa- ja lihajäägid. Lisaks muutus ammoniaagilahuses leotatud nahk pehmemaks ja kergemini töödeldavaks.

Ammoniaagi järele polnud vähem nõudlust pesumajades, kus seda kasutati kangaste pleegitamiseks. Sajandeid oli see ainuke aine, mis andis linale pimestavat valget värvi. Ammoniaaki oli vaja ka kangaste värvimisel – see toimis värvitugevdajana. Tänapäeval kasutatakse sarnast tehnoloogiat, mida nimetatakse merseriseerimiseks, ainult et enam ei kasuta ammoniaaki, vaid seebikivi.


Kuid tõeliselt suur nõudlus uriini järele tekkis tulirelvade leiutamisega, mille jaoks oli vaja püssirohtu. Selle valmistamisel kasutati kaaliumnitraati ehk salpeetrit. Seda ainet leidub looduses mineraalina, kuid selle otsimine on tülikas ja kulukas. Uriinist salpeetri tootmine maksis aga vähe ja tooraine allikas oli alati lähedal.


Suurtükivägi tarbis tohutul hulgal püssirohtu ja seetõttu oli uriinikogujatel tööd küllaga. Salpeetrit valmistati tööstuslikus mastaabis ja spetsiaalsetes nitraadikaevudes. Ühes vanas raamatus kirjeldatakse seda järgmiselt: „Kes head püssirohtu tahab teha, segagu korralikku esmaklassilist roiskunud inimuriini tuha, lehtede ja põhuga ning pangu see soolakaevu. Ja kastku seda kaevu iga nädal uriini või lägaga, nii et kaevu põhi oleks veidi niiske, kuid mitte liiga, ja segagu iga nädal. Mõne kuu pärast lõpetage uriini lisamine ning niiskuse aurustumisel ja kuhja küpsemisel tekib selle pinnale valge soolakiht, mille tunneb maitse järgi ära.”

Vastik retsept, kas pole? Eriti tasub keskenduda fraasile „esmaklassiline roiskunud uriin”. Selgub, et uriin jagati sortideks ja kõige väärtuslikumaks tooraineks peeti laste pissi, mis koguti eraldi anumatesse. Seda ei kasutatud mitte ainult kõrgeima kvaliteediga püssirohu valmistamisel, vaid ka ... kosmeetika- ja hambavalgendustoodete tootmisel. Uriini kasutati vanadel aegadel hammaste ilu jaoks. Rooma poeet Catullus, kes elas 1. sajandil eKr, kirjutas kord mürgise epigrammi, mis oli torge kellegi Ignatiuse, ilmselt kohaliku dändi, suunas: „Sa pesed oma hambaid ja punaseid igemeid säravaks nagu barbarist hispaanlane ja su suu on uriini täis.”