Jõehobud eristavad hääle järgi sõpra ja vaenlast

Jõehobud eristavad omasid võõrastest, kinnitavad zooloogid oma värskete uurimistulemuste põhjal.

Jõehobud suudavad hääle järgi eristada enda karja ja naaberkarja liiget. Sellele järeldusele jõudsid zooloogid, kes viisid Mosambiigis läbi rea välikatseid. Nad leidsid, et jõehobud reageerivad võõra inimese häälele palju tugevamini kui tuntud isendi poolt tekitatud helidele. Ajakirja Current Biology artiklis avaldatud uuringu tulemused näitavad, kui oluline on jõehobude jaoks häälesuhtlus – ja need näitavad ühtlasi, et nende karjad on üsna stabiilsed ja hõivavad pikka aega veekogudel samu alasid.

Harilikud jõehobud (Hippopotamus amphibius) on üsna „jutukad”. Omavahel suheldes nad röhitsevad, puhivad ja möirgavad. Sel viisil tõmbavad need rohusööjad ligi potentsiaalseid partnereid, hoiatavad oma suguseltsi ohu eest või väljendavad agressiooni. Samas ulatub jõehobude väljastatavate signaalide helitugevus kohati 110 detsibellini, tänu millele on neid kuulda mitmesaja meetri kaugusel.

Zooloogide meeskond, mida juhtis Nicolas Mathevon Saint-Étienne'i ülikoolist, otsustas uurida jõehobude täiustatud helisuhtlust, et saada rohkem teavet nende karjade sotsiaalse struktuuri kohta. Spetsialistid teavad, et need taimtoidulised hiiglased elavad karjades, mis koosnevad ühest domineerivast isasest, arvukatest emasloomadest ja nende poegadest ning mitmest alluvast isasest. Siiski oli endiselt ebaselge, mil määral on sellised karjad stabiilsed ja seotud teatud jõgede ja järvede osadega.

Selle probleemi mõistmiseks läks Mathevon kolleegidega Mosambiigi lõunaosas asuvale Maputo looduskaitsealale. Seal otsisid teadlased jõehobude rühmi, mis koosnesid vähemalt kolmest isendist, ja registreerisid ühe sellele liigile iseloomulikuma signaali – nn käheda ümisemise. Eeldatakse, et selle abil hoiavad jõehobud karja sees suhtlust ja loovad suhteid läheduses elavate karja vahel. Esialgsed katsed on näidanud, et kähe ümin ulatub kuni ühe kilomeetri kaugusele. Seega kuulevad jõehobud, kes elavad samal veekogul, pidevalt üksteise signaale.

Järgmises etapis mängisid zooloogid salvestatud signaale jõehobudele ja salvestasid nende reaktsiooni. Iga karja liikmed said kuulata samast karjast pärit sugulase üminat; samas veekogus elavasse naaberkarja kuuluva jõehobu üminat; kui ka jõehobu üminat oluliselt kaugemal elavast karjast. Uurijad mängisid kaldalt signaale keskmiselt 36 minutit. Kokku kaasati uuringusse seitse karja, kellest viiel lasti kuulata kõiki kolme tüüpi signaale (ülejäänud kaks karja kuulasid ainult oma karja sugulaste hääli ja võõraste hääli).

Jõehobud reageerisid helide esitamisele üsna aktiivselt: tegid häält, tulid heliallikale lähemale ja puistasid oma väljaheiteid laiali. Samal ajal sõltus nende käitumine signaali tüübist. Jõehobusid huvitasid kõige vähem oma karja sugulaste hääled: vastuseks saatsid nad lihtsalt sarnaseid signaale. Samas oli reaktsioon võõrastest karjadest pärit isendite üminale ägedam (p < 0,001) ja pigem agressiivsem. Lisaks märgistasid jõehobud tõenäolisemalt territooriumi, puistates väljaheiteid vastusena võõraste signaalidele, võrreldes signaalidega, mis saadi oma karja sugulastelt.

Uuringu tulemused näitavad, et jõehobud suudavad hääle järgi ära tunda tuttavaid isendeid, näiteks oma karja liikmeid või naaberkarjade liikmeid, kellega nad jagavad sama veekogu. Nad eristavad neid hästi võõrastest ja käituvad vastavalt. See omakorda näitab, et jõehobude rühmad on üsna stabiilsed ja hõivavad pikka aega samu veekogu osi. Vastasel juhul poleks neil loomadel lihtsalt aega oma karjaliikmete ja naabrite hääli meeles pidada.

Mathevon ja tema kolleegid märgivad, et nende tulemusi tuleks jõehobude kaitsemeetmete kavandamisel arvesse võtta. Näiteks enne nende rohusööjate rühma kolimist uue veekogu äärde kohaliku populatsiooni säilitamiseks on vaja mõnda aega mängida uute naabrite häält seal, kus elavad kolitavate tulevased naabrid. Nii harjuvad kohalikud jõehobud võõrastega ja tajuvad neid vähem agressiivsetena.