Paleopatoloogid uurisid Ungarist pärit mehe säilmeid, kes suri umbes vahemikus 888–994 pKr. 25–kuni 30-aastaselt. Teadlased leidsid tema koljult nelja vigastuse jäljed, millest üks osutus lõpule viimata kolju avamise katseks. Hauapanused ja degeneratiivsed muutused inimluudel viitavad sellele, et säilmed kuulusid vibukütile, kes võis olla kohalik pealik. Uuringu tulemused avaldati ajakirjas International Journal of Osteoarchaeology.

Trepanatsioon kõrvuti amputatsiooniga on üks vanimaid kirurgilisi protseduure, mille kohta on leitud arheoloogilisi tõendeid. Nii avastati 20. sajandi keskel Maroko Taforalti koopast vanim teadaolev operatsiooni jälgedega kolju, kui teadlased kaevasid välja epipaleoliitikumi ajastu ibero-mauride kultuuri kuulunud matuseid. Euroopasse levis see ravimeetod (või siis rituaalne praktika) mõnevõrra hiljem. Vanimad leiud pärinevad neoliitikumist (umbes 5000 eKr).

Varaseim kirjalik mainimine trepanatsiooni kohta leidub Antiik-Kreeka arsti Hippokratese töödes, kes kirjeldas üksikasjalikult selle operatsiooni näidustusi. Uuemal ajal võisid kolju avamise põhjuseks olla mitte ainult haavad, kasvajad või põletikud: näiteks keskaegsel Prantsusmaal kasutati trepanatsiooni neuroloogiliste häirete raviks.

Ungari varakeskaegsetest nekropolidest leitud inimjäänuste uuringud on näidanud, et sümboolne või mittetäielik koljude trepaneerimine levis kohalike elanike seas 9.-11. sajandil. Kuigi sarnased traditsioonid eksisteerisid väiksemas ulatuses Kesk-Doonau tasandiku varasema elanikkonna – avaaride seas, kes tungisid Kesk-Euroopasse 6. sajandil pKr.

Luka Kis koos kolleegidega Szegedi ülikoolist uuris inimjäänuseid, mis avastati 10. sajandil pKr. pärineva Ida-Ungari nekropoli väljakaevamistel. Arheoloogid leidsid selle matmiskompleksi esimesest hauast lisaks inimese luustikule ka osalise hobuse matuse ratsaniku varustuse, mõõga, vibu, aga ka ehetega. Nende hulgas oli näiteks kullatud hõbedast vöö, mida peeti madjarite saabumisajal Ungarisse staatuse sümboliks ning viitab, et tegu oli ülikuga.

Teadlased märkisid, et luustik on puudulik ning säilmete hulgast puudusid vaagnaluud ja selgroog. Ülejäänud skelett leiti aga olevat heas korras. Radiosüsiniku-meetodil tehtud analüüs näitas, et see isik suri umbes vahemikus 888–994 pKr. 25–30-aastaselt.

Paleopatoloogid leidsid koljult neli vigastust. Esimene neist oli hästi paranenud 20 mm läbimõõduga kahjustus otsmikuluu vasakul küljel. Teine ulatus üle kogu vasaku kolju külje ja osaliselt kuklaluu ning selle pikkuseks oli 155 millimeetrit. Kõige laiemas kohas ulatus luu kahjustatud ala 35 millimeetrini. Kolmas kahjustus, mis asus paremal kolju küljel, oli piklik, paranemata ava, mille pikkus on 65 mm ja laius kuni 5 mm. Neljas kahjustus kujutas endast piklikku ava, mida ümbritsesid kaks kerget kumerust, mis koos moodustavad U-kujulise sisselõike. Esimene vagu oli 75 mm pikk ja selle maksimaalne laius 12 mm, teine oli 70 mm pikk ja laius ei ületa 15 mm.

Mõnedel luudel leidsid teadlased patoloogilisi muutusi lihaste kinnituskohtades, näiteks vasakul abaluul triitsepsi kinnituskohas, vasakul rangluul deltalihase kinnituskohas ja vasakul käsivarre välisosal lihase kinnituskohas.

Paleopatoloogid jõudsid järeldusele, et esimest koljuvigastust võib pidada nüri esemega põhjustatud traumaks. Teine vigastus oli väga tõsine ja näis olevat tekkinud noorukieas, enne kui kolju kasv katki jäi. Kolmanda haava sai antud sõdalane enne surma lühikese teraga külmrelva löögi tagajärjel. Neljandat kahjustust tuleks paleopatoloogide hinnangul käsitleda kraniotoomiana, ehk kirurgilise operatsioonina, mis jäi lõpuni viimata. Kõige tõenäolisem sekkumise põhjus oli haavaravi. Teadlased märkisid, et operatsioon viidi läbi ilmselt poolringikujulise peitli abil.

Varem paleopatoloogid sellist kraniotoomia meetodit ei ole kohanud. See, et operatsiooni lõpule ei viidud viitab teadlaste sõnul sellele, et mees suri protseduuri ajal.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid