Hetkel on maailma terviseorganisatsiooni (WHO) statistika järgi inimeste keskmine eluiga maailmas vaid veidi üle 72 aasta. Juba 60-eluaasta paiku läheb inimene paljudes riikides väljateenitud puhkusele – pensionile.

Samal ajal näitab HEC Montreali teadlaste tehtud statistiline analüüs, et kõigest 80 aasta pärast võib keskmine inimene elada 140-aastaseks. Lisaks võib inimese eluea „lagi” täielikult kaduda.

Väärib märkimist, et 2022. aastal kuulub rekord pikaealisele Jeanne Calmentile, kes suri 122-aastaselt 1997. aastal. Samas on maailmas juba üle kümne inimese, kelle vanus ületab 110 aastat. Igaühest neist võib teoorias saada uus rekordiomanik.

Teadlased hoiatavad aga, et oodatav eluea pikenemine võib inimühiskonnas kaasa tuua ettenägematuid tagajärgi ja tõsiseid muutusi. Esiteks hakkavad tõusma meditsiiniteenuste hinnad. See on tagajärg asjaolule, et maailmas on tohutul hulgal inimesi, kellel on vananemisprotsessist tulenevad haigused.

Oodatava eluea pikenemine ei mõjuta vähem ka sotsiaalsfääri ja pensionisüsteemi. Tõenäoliselt seisavad need silmitsi puudujäägiga, kuna märkimisväärne osa elanikkonnast loodab vanaduses riigi toetusele. Samas ei kasva töövõimeliste kodanike hulk, kes regulaarselt oma maksudest eelarvet üleval peavad.

Pikaealisi inimesi uurivad teadlased usuvad, et surma tõenäosus hakkab tõusma pärast 50. eluaastat. 80. eluaastaks aga dünaamika aeglustub ja 110. eluaastaks ühtlustub. Kui inimene jõuab sellesse vanusesse, on tema iga-aastane suremisvõimalus 50/50 ja enam ei suurene. Seda teavet kasutades näitavad statistilised mudelid, et inimese eluea ülempiir on kuskil 130–180 aastat. Siiski tuleb aru anda, et hetkel on see vaid teooria.

WHO hoiatab ka, et igal aastal täheldatav oodatava eluea pikenemine võib jätkuva koroonaviiruse pandeemia tõttu katkeda. Paljud riigid on suunanud kogu oma võimekuse selle probleemi lahendamisele, sealhulgas elanikkonna massilisele vaktsineerimisele. Seetõttu hakkas vähem inimesi saama rutiinset plaanilist ravi ja vaktsiine teiste ohtlike haiguste vastu. Jutt käib eelkõige vaesematest maadest.

Lisaks avaldab pandeemia negatiivset mõju selliste haiguste avastamisele, mis ei ole nakkuslikku päritolu, nagu vähk, diabeet, südamehaigused ja muu sarnane. Samal ajal hõivavad just need vaevused kogu maailma surmapõhjuste loendis kõrgemaid kohti. Nende tegurite kombinatsioon võib viia selleni, et teadlased peavad oma positiivsed eluea pikenemist puudutavad prognoosid ümber vaatama.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid